Keenia laager 2016.a

Jaanuar

Laager algas kohe tõrgetega. Esialgne lend  31. detsember tühistati ning ootamatult sain aastavahetuse mööda saata lennuki asemel Viljandis, mis pigem positiivne. Järgmine päev aga tuli minna juba Tallinna lennujaama. Ja oh üllatust, ka seekord Turkish Airline’si lend jälle tühistatud. Sai siis hoolega leiutatud aga asenduslendu samal päeval teiste lennujaamade kaudu ei saanud. Mina sain lennu siis järgnevaks päevaks (2. jaanuariks), Tiidrek ja kamraadid tulid päev peale mind, sest ühele lennule kõik ei saanud. Turkishilt saime siis ööbimise Ülemiste hotellis. Eriti narr oleks reisituhinas tagasi koju minna. J Õhtul käisin tegin ühe treeningu vaid 8 kilomeetrit aga ka see oli üpris piinarikas, sest Keeniasse mineku jaoks ma päris nii pakse riideid kaasa ei võtnud. Väljas oli rohkem kui -15 kraadine pakane ja lõikav tuul. Hommikul sai trenasööridel sõkutud. Jooksulindile käis aga Tiidreku tempo üle jõu ning lõi vist kaitsme välja. Peale trenni sai veidi saunatatud ning võetud ilmselt järgneva 3 kuu rikkalikuim hommikusöök. Mina sättisin siis peale lõunat ennast lennukipeale ja reis võis alata... lõpuks.

Nyahururusse jõudsin (3.ndal jaanuaril) ilma tõrgeteta. Kogu ülejäänud rahvas jõudis järgmisel päeval ilusti kohale. Jaanuari treeningute kohta võib öelda niipalju, et said tehtud sisuliselt samade tempodega nagu eelmine aasta aga ballasti oli veidi rohkem. Jaanuari kuus midagi väga eredat ei juhtunud. Laagri pikkuse kohta niipalju, et esialgu sai siis planeeritud ca 2 kuu pikkune laager aga siis vahepeal jõudsin kaks korda ümber mõelda. Lõplik plaan siis 3 kuud Keenias trenni lammuatada.

Huvitavamaks seikluseks jaanuaris oli siis 24.ndal jaanuari pühapäeval Rumuruti ja seal põhjapoole ette võetud reis. Tiidrek sai Johnilt laenata Toyota Probox’i. Rumuruti poole sõites tundus, et saame vingumürgituse, sest selle auto katalüsaatoriga polnud ilmselt kõik korras. Rumurutis ehk siis üpris väikses külas tegime väikese peatuse, kus võtsime paar teed ja mõned sõõrikud. Ühest putkast veel limonaadid ja chapatid kaasa, et reis üleelada. Ja nii see sõit sai jätkuda. Tee oli üpris kohutav, keskmine kiirus seal 30 km/h kandis ilmselt või isegi aeglasem. Esimeste loomadena nägime siis kaamleid. Järgmistena siis sebrasid ja pühleid. Mingi hetk peale seda juba antiloope ja Aafrika metssigasid. Loom, mida ei leia ega leia, oli just see, mida näha tahtsime- kaelkirjak. Sõitsime ja puurisime oma pilkudega poolkõrbes, kas näeme kuskil kaelkirjakut aga ei. Järsku peatasime auto ja mõtlesime, et niimoodi sõites me ei märka midagi. Aga siis.. järsku Tiidrek nägi elevante. Seegi suur saak, sest Tiidreku õde neid näinud ei olnud. Läksime siis neile lähemale ning lõpuks oli neid üle jõe ning ka meiega samal pool jõge. Olime isegi veidi ümber piiratud aga ei midagi hullu ei juhtunud. Peale seda sõitsime edasi, nägime veel igasuguseid huvitavaid väiksemaid tegelasi. Seal läheduses pidi mingi inglane ka elama, käisime tema valdusi vaatamas. Ta omab siis seal kümneid tuhandeid hektareid maad, olgugi et kolonialiseeritud, siis mina nägin selles rohkem positiivset. See maa siis lihtsalt seisab, majandustegevust seal ei toimu, on lihtsalt koduks paljudele Aafrika loomadele. Kui seda maad haldaks kohalikud, oleks kõik ülesharitud. Seal poleks võimalik näha ühtegi elevanti, kaelkirjakut, sebrat või antiloopi. Selle inglase kodu minnes tekkis veidi tunne nagu läheks Lõuna-Ameerika narkoparunile külla. Ligi kümmekond relvastatud ja raadiosaatjatega meest elumaja ümbrust kontrollimas. Igalpool vedeles veel sõjast vanu utiile kui ka kasutatavaid masinaid. Tundus, et kui seal midagi valesti teha siis sind võib-olla lihtsalt enam ei eksisteeri. Pealiku ennast kodus ei olnud. Seega majja sisse ei lastud. Tal oli aga ka aedik, kus päris tema enda lõvid pesitsesid. Elektriaia taga kõndides vaatasin maha ja nägin veel suurte kiisude jälgi, kes tarastatuid piilumas ilmselt olid käinud. Mõtlesin korra, et pole väga suurt vahet kuspool aeda seista. :) Hakkasime siis tagasi sõitma, olime juba tunni-paar sõitnud, kui natukene aega enne pimedat lõppuks kaelkirjakut nägime. See oli päris huvitav vaatepilt, kuidas kaelkirjak jooksis- justkui aegluubis. Igaljuhul terve puhkepäev oli hommikust õhtuni sisustatud. Mõnesmõttes isegi raskem, kui trenni teha.

Ühe öö sai veeta Tallinnas Ülemiste hotellis

.. aga ligi 90% 3-kuulisest treeninglaagrist sellises peldikus

Tallinn -16  kraadi, lumetu

Istanbul 0 kraadi, lumine

Tiidrek tabas hästi momenti (Rumuruti trip)

Veebruar

Jaanuari kuu jooksul hakkas mõlkuma mõte sellest, et võiks 4-päevase puhketsükli teha veebruari alguses. Ka Allar oli sellest huvitatud. Mõtlesime nimelt, et lähme Mombasasse India ookeani äärde. Mõeldud-tehtud. Esimesel veebruaril (esmaspäeval) algas meie reis siis kõigepealt Nakurusse 60 kilomeetrit (90 min.. jah just niipalju) ning sealt siis edasi bussiga otse läbi Nairobi Mombasasse. Bussireis kestis ca 12 tundi ning pilet maksis siis 1500 KSH. Pikkreis ei tundunud aga midagi hullu, sest teadsime, et väga lahe seiklus ootab ees. 2. veebruari varahommikul jõudsime kohale, päikesetõusu ajal oli juba ca 27 kraadi. Temperatuur oli seal siis iga päev stabiilselt 34 kraadi, öösel 26 kraadi juures. Kõndisime natuke aega Mombasa saarel ning siis võtsime Tuk-Tuki. Toas oli olemas konditsioneer ning hommikul ka hommikusöök. Konditsioneer huugas viimase (kõige madalama temperatuuri peal) ning vahepeal lülis ka ennast välja. Juhul kui see juhtus siis ärgades oli nahk märg ning tunne nagu oleks 40-kraadine palavik. Sai siis lõunani lebotatud ja siis ümbrust avastama mindud. Ranna otsimine ei olnud naljaasi, sest sellele kuskilt ligi ei pääsenud. Igalpool aiad ees ning eravaldused. Lisaks probleem, et inimesed kes peesitasid tänavatel ei oskanud väga asjakohast infot anda. Elavad seal samas aga ei tea, mis on nende lähikonnas 500m kaugusel. Koht, kus rannad asusid oli Nyali. Esimesel päeval külastasime siis randa nimega Pirate Bay beach. Esmamulje vägev, 27-kraadine mega soe ja soolane India ookeani vesi. Kõndisime siis mööda ranna äärt mingi 4 kilomeetrit, selle jooksul suutsin kohalikud ikka närvid täitsa krussi keerata enda pealetükkivusega. Pakkusid meile igast saasta. Eriti mingid paadi tüübid. Lõpuks käisime siis vana laevafraki ligidalt mõlemad kordamööda ujumas ära. Küllalt ringi trallitud hakkasime rannast välja minema, ranna söögikohtades oleks söönuks saanud alles kuskil 1000-2000 shillingiga. Keenias olles tundub selline hind ülekohtune. Liikusime natuke kodupoole ning küsisime, kus saaks kohalikku toitu. Siis üks taksojuht (ilmselt oli tuttav selle hurtsiku inimestega) juhatas meid ühte plekkonni, kus me ka söögi võtsime. Toiduks oli siis plohv, kus olid isegi üksikud lihatükid. Hinnaks oli siis vaid 150 shillingit. Mis oli meie jaoks vägagi taskukohane. Ning toit oli täitsa söödav. Peale seda võtsime Tuk-Tuki ja sõitime elamisse ning heitsime puhkama, sest seljataga oli pikk reis ning Nyalis kõndisime maha ca 15 kilomeetrit. Õhtul käisime veel  kilomeetri kaugusel suuremas kaubanduskeskuses Naivasis võtsime midagi hambaalla. Tagasi kojukõndides oli pime aga siiski otsustasime vaadata ühte teed mööda kas saame ligidalt mere äärde-saime. Seal olid kaljumoodi moodustised ning nende peal hulganisti krabisid. Peale seda siis läksime lõpuks hotelli puhkama. Järgmisel hommikul enne sööki käisime kähku jooksmas ära, sest temperatuur tõuseb iga tunniga halastamatult. Võtsime siis hommikusöögi. Lebotasime veidi toas ning käisime vahetevahel basseinis. Peale lõunat saime toast välja ning siis läksime otsima Nyali beachi. Teadsin, kus see asub aga enamus labürindi teid olid tupikud. Mingi pika otsimise peale leidsime õige tee, mis reaalselt viis ka randa. Jõudsime siis randa. Peale mida ka Allar kohe vette jooksis ja 10 sekundi pärast endale merisiili okkad talla alla sai - aiii. Allar jäi okkaid välja kakkuma, mida ta siiski hästi kätte ei saanud. Mina käisin samal ajal käisin ujumas ära. Natuke aega ja juba tuli üks vend tüütama. Seekord läks tal siis edukalt, otsustasime et proovime kookospähkli mahla (mitte see mis poes on aga toore kookospähkli oma). Ütleme ausalt, et suht maitsetu asi, pigem justkui lääge. Valmis kookospähli mahl on oluliselt parem. Peale seda hakkasime rannast välja liikuma. Neljapäeval (4.ndal veebruaril) nagu eelnevalt nii vara kui võimalik jooksma, et mitte kuuma kätte jääda. Olgugi, et kuum oli kogu aeg. Kõige „külmem“ oli seal oleku ajal 26 kraadi ja seda siis ka öösel. Hotellil oli ka väike bassein seal sai pidevalt ennast kastmas käidud. Päeval suuremaks ettevõtmiseks oli siis snorgeldamine. Mis tundus väga võimas minu jaoks, kõik need värvilised kalad ja korallid. Nagu filmis aga ometi oli ilmsi.

Käes reede ehk siis koju sõidu päev. Aga plaanisime veel Mombasa saarel ka ringihulkuda ja vaadata sealset elu. Seega sai pool linna läbi kammitud. Vanalinn oli väga omapärane. Väga kitsad tänavad, palju hindusi ja moslemeid. Vaatasime ka Jesus Fort kindluse üle, mis oli päris uhke. Parkides olid liaanid ja päris huvitav floora ning fauna. Tegime pilte Mombasa elevandi kihvade juures ja siis läksime Uhuru parki, kus puude küljes rippusid sajad-tuhanded nahkhiires. Sealt kõndisime siis lõpuks bussijaama. Piletid olid meil hommikulpoole ostetud. Otsustasime, et ei hakka Modern Coast bussi võtma, mida me aga hullult kahetsesime pärast. Pilet oleks olnud 1800KSH aga ilmselt oleks reis ka sujunud. Meie maksime siis teise firma bussi eest 1500KSH ja näidati, et sellisega lähete... Reaalsus oli aga selline, et saime ulme peldiku. Millega pidime siis ca 800 km loksuma. Oleks see siis veel kõik olnud. Mombasast liikumine oli selline.. pidur põhja, gaas põhja jaa nii, kuni jõudsime mingil imelikul kombel umbes tunniga vaid 1 kilomeetri kaugusele politseijaoskonda, kus siis bussijuht aresti pandi. Nojah.. edasi järgnes paar tundi passimist. Kuni viidi asendusbussi peale, see buss aga hakkas endale reisijaid uuesti koguma. Nii, et lõpuks saime siis ca 5 tundi pärast planeeritud väljasõitu liikuma. Loksusime siis närviliselt Nairobisse välja, kus tuli järgmisele bussile ümber istuda. Sama teema, kui meie jõudsime siis oli ümberistumisbuss Nakurusse tühi see tähendas, et tuli oodata, kuni buss reisijatega täitub. Kulus jälle mingi vähemalt 3 tundi passimisele. Läbi häda jõudsime siis Nakurusse kohale. Allar otsustas siis Nakurusse jääda. Mina läksin siis üksinda edasi. Motika vend viis aga mind mitte matatu jaama, vaid matatu peatusesse. Esiteks toimus seal mingi mäss ühe asutuse uksetaga, tüübid peksid üksteist kaigaste ja muu kätte sattuvaga. Mingi vend käis mootorsaega ringi. Mina siis tühja telefoniga nõutult pealt vaatamas, mis toimub. Matatu vend selgitas, et keegi ei taha palka töö eest ära maksta. Matatu aga täitus jälle mingi  tund aega. Liikusin siis sellisel kiirusel, et 2 kilomeetrit edasi ja siis 30 minutit ootasime uusi reisijaid. Sellise tempoga oleksin ma seda 50 kilomeetrit läbinud vähemalt 3-4 tundi. Õnneks tuli sarnane matatu, mis ka peatus sagedasti aga siiski liikus võrreldes eelnevaga üpris nobedasti edasi. Otsustasin, et vahetan enda matatu välja, veidi vaidlemist ja sai asi aetud. Reis kestis siis 13 tunni asemelt umbes ühe ööpäeva. Õhtul jõudsin veel maastikujooksu ringil trenni ära teha. Huvitav veel siis, et tempo Nyahururus mäestikus ja raskemal reljeefil oli kiirem, kui Mombasas merepinnal (kõrge temperatuur ja õhuniiskus).

Veebruari kuu suuremaks vahejuhtumiks Nyahururus võib pidada, 9.ndal haigeks jäämist aga ühe päevaga juba terveks saamist, 10ndal olin juba suuteline treenima. 17. veebruarist jäin laagrisse üksinda, seega mõtlesin enda ellu natuke vürtsi tuua ja tegin järgmisel päeval huvitaval/raskel trassil pika jooksu. Alustasin nagu ikka alati Mukunga juurest ja siis jooksin vaid ühte suunda kodust 25 kilomeetrit eemale. Kusjuures peaaegu kogu teekonnast kulges vaikselt ülesmäge. Algus altituud oli siis 2350m ning lõppaltituud lausa 2860m ning tõusumeetreid kuskil 540 meetrit. Lõpus olin omadega päris läbi, sest lõppkõrgusel oli õhk tunduvalt hõredam. Lisaks oli tunda kuidas temperatuur oli langenud, sest korraks seisma jäädes hakkas päris jahe, kui tuul higisele kehale puhus. Kui kodust eemale jooksmisele kulus 2 tundi siis koju tagasi tulekuks matatuga kulus kokku 3 tundi. 22. veebruaril tegin enda laagri parima treeningu Nyahururus samade tempodega nagu eelmine aasta Nakurus (1800m).

  

Pirates Beach (Mombasa trip)

Krabi (Mombasa trip)

Bodybuilder (Mombasa trip)

Snorgeldamine (Mombasa trip)

Muzungu liiv (Mombasa trip)

Kuidas need trossid  siia said.. (Mombasa trip)

Märts

 

Märtsi alguses aga planeerisin väikest seiklust (5-päeva pikkust siis seekord). Plaan oli siis esialgul minna Eldoretti. Teisel märtsil (kolmapäeval) alustasin siis reisi Nyahururu-Nakuru-Eldoret. Kokku sihtpunkti ca 240 kilomeetrit. Jämedalt jõudsin sinna 5-6 tunniga ehk siis üpris nobedasti, kuna Nakuru-Eldoret matatu astus väga viisakalt edasi. Enne Eldoretti jõudmist sõitsime läbi mingi põllutulekahju, vahepeal ei näinud matatust midagi peale suitsu. Jõudsin Eldoretti umbes 18 paiku. Kõigepealt kohtusin seal Christine’ga, kellega siis edasi plaanis oli rännata. Ta õpib siis seal Eldoretis Moi University of Medicine arstiks. Nagu Keenias tavaks siis jäi ta mitu tundi hiljaks.

Planeerisime alguses siis neljapäeval edasi liikuda aga kuna tal kool kestis planeeritu asemel mingi 3 tundi kauem siis pidime reisimise päeva võrra edasi lükkama. Igaljuhul Eldoret sai mul selle ajaga risti-põiki läbi joostud ja kõnnitud. Vahepeal sain mingi maratoni tüübiga (Maraton: 2:13 ja poolmaraton 61:40) tuttavaks, kellega sai siis pikalt juttu aetud ja ringi tsillitud, et aega parajaks teha. Reedel saime aga teele asuda, linnapeal koos matatu jaama poole liikudes sai Christine pidevalt mingeid naljakaid kommentaare Suahiili keeles. Christine tõlkis inglis keelde mulle, mida talle öeldi: You just hit the jackpot! , You can throw your poverty out of the window! J Algas siis sõit Kakamega poole, poole tee peal paistis ka Mount Elgoni mägi/mäestik. Jõudsime Kakamegasse ilusti kohale ca 3 tundi sõitu ehk siis umbes 150 kilomeetrit. Enne Kakamegat paistsid vihmametsad. See on ainus koht Keenias, kus on päris vihmametsad. Christinel oli vist väike foobia selle linna vastu, sest oli õudusjutte vist selle kohta kuulnud. Linna jõudes mitte midagi hirmutavat ma ei näinud. Päris vihmametsa ei hakkanud seekord minema, sest ta poleks esiteks julgenud ja minule kui valgele oleks pilet olnud mingi 65 USD. Niisiis otsustasime minna Crying stone’i vaatama (6 kilomeetri kaugusel linnast). Matatu pani ikka õigest kohast mööda umbes kilomeetri, öeldi et siinsamas.. jaajah. Aga saime siis kohalikelt juhtnöörid ja mina jälgisin Google mapsi kaarti ning jõudsime otse õigesse kohta. See vaatamisväärsus asub teest ca poole kilomeetri kaugusel ning avalikku reklaami ega viitasid sinna pole. Ümberringi näljased kohalikud küla asukad vahtimas ja jälitamas. Mingi 10 tükki oli lõpuks meie järel ja ümber. Kivi hakkas ka paistma. Vahetult enne kivi oli aga selline seis, et Christine oli nii ära hirmutatud, et ütles tema ei julge edasi minna. Kohalikud rääkisid talle Suahiili keeles, et kui me 300KSH ei maksa siis nad söövad ta ära. J Mina selgitasin talle, et tuleb lihtsalt ignoreerida neid ja edasi minna, sest kui ma oleks neile maksnud siis oleks võinud tõesti asi kontrolli alt minna- siis oleks ilmselt terve küla kohal olnud. Olen liiga kaua Keenias juba seda eluolu siin näinud ja tean kuidas siin enam-vähem käituma peab. Pidin teda pikalt veenma enne, kui saime edasi minna. Antud kivi ise väga huvitav vaatamisväärsus juba sellepärast, et vähesed keenlasedki teavad seda. Vikotria järve kohalt saabuvad vihmad sajavad sellele kivile sellise nurga alt peale, et kivi ülevalt osast hakkab vesi alla jooksma ning see 40-meetri kõrgune kivi jätab mulje nagu see oleks nuttev inimene. Seal kivi taga olid veel ühed suurema linna inimesed, mis ilmselt tekitas Christine’s veidi turvalisema tunde. Tagasitulles suutsin ühe kivi pealt libastuda ja saada väikese kriimustuse aga ei midagi hullu. Läksime siis tee peale tagasi ja suundusime tagasi Kakamega linna. Kaardi pealt vaatasin, et linna lähedal on ka üks suurem mets otsustasime ka selle üle vaadata. Jõudsime siis mootorrattaga sinna kohale. Alguses juhatas mingi turva, kontorisse, kus hakati jälle mingit pileti raha omaalgatuslikult küsima. Ütlesin, et pole niipalju maksta ja läksime edasi. Vaatasin, et mingit väravat polnud ja saime rahulikult metsa sisse minna ilma, et keegi undama oleks tulnud. Mingi 50 meetrit metsa sisse minnes läks õhk järsku niiskeks. Ja siis hakkas Christine ette kujutama, mis loomad ja ussid seal olla võivad ja jooksis metsast tagasi välja J Ma ise kõndisin enam-vähem seni kuni rada hakkas ära kaduma ja tulin tagasi. Ühtegi ohtlikku looma ei näinud, sest see polnud veel päris õige vihmamets. „Vihmametsast“ väljatulles kõndisime teeni ja võtsime motika, millega läksime matatu peale, mis viis meid siis Kakamegast Kisumusse (suurem linn Viktoria järve ääres). Teekond oli pikk umbes 50 kilomeetrit aga aega kulus rohkem kui 2 tundi, sest meie transpordivahendil olid ilmselt käimas viimased elupäevad. Tundus, et suurt lärmi tehes suutis kuidagi veel helilainete abil edasi liikuda. Pimedas umbes kella 20 paiku jõudsime Kisumusse, kust läksime siis mootorrattaga Christine sõbranna juurde ööbima (ca 5 kilomeetrit linnast välja Nakuru poole). Christine rääkis kuidas see mootorratta vend ja paljud kohalikud minu seljataga üritasid kogu aeg midagi organiseerida rääkides Suahiili keele asemel kohalikus hõimu keeles, mida ta isegi ei oskanud.

Laupäeva hommikul käisin kähku jooksmas ära, sest päeva poole läks halastamatult kuumaks ca 35 kraadi. Vahepeal pidi limonaadipeatusi tegema, sest isegi hommikul oli temperatuur üle 27 kraadi. Päevapeale sai siis veel Kisumut avastatud ja Viktori järve ääres kala söödud.

Pühapäeva pärastlõunal hakkasin tagasi Nyahururusse tagasi liikuma. Ilma tõrgeteta jõudsin õhtuks koju.

Algas viimane raskem treeningtsükkel. Kolm päeva sain treeninda, olin ilusti ära taastunud ja minek oli väga hea. Aga siis... järsku hakkasin tundma õlas mingit imelikku valu. Mõtlesin, et vahetevahel ikka valutab. Aga asi läks aina hullemaks. Õhtul oli selline tunne, et nüüd on kõik kah. Ma arvan, et õlas oli närvipõletik. Pidin üks õhtu valu tõttu ära lämbuma. Ahmisin õhku nagu ummuksis kala, sest sügavalt hingata polnud võimalik, kuna tekitas tohutu valu õlga. Mingi päev läksin haiglasse ning kirjutati põletikuvastased ravimid, tegin igaksjuhuks ka vereproovi, mis andis alust arvata ka bakteriaalsele infektsioonile, seega olin sunnitud ka antibiootikumi kuuri läbi tegema. Igaljuhul ainuke treeningpaus siis laagris 11-14 märts. Paradoksaalsel kombel mitte jalgade vaid hoopis õla tõttu. Siis kui põletik õlas oli proovisin ka joosta aga 4 kilomeetrit oli selline juba selline piin, et higimull oli otsa ees aga mitte jooksmisest vaid valust.

26.ndal märtsil viimane pikem trenn. Organiseerisin mootorratta ning Hendrik oli nõus tulema filmima. Lisaks tuli naaber ka trennikaaslaseks. Esimene pool sai keritud päris kõrge tempoga , sest oli lauge aga teine pool sisuliselt ainult tõusis seega tempo langes. Igaljuhul korralik trenn algus altituud 2350m lõpp aga üle 2600m. See selgitas nii mõndagi, miks lõpus kraan kinni oli. Trenni pikkus 30 kilomeetrit ning keskmine tempo 3:52 min/km. Madalatel pööretel võib täitsa joosta. Võib öelda, et selle trenniga sai see laager vormistatud. (https://www.youtube.com/watch?v=YSgBVCDt4xw)

                Enne laagri lõppu käis külas ka ehitusinseneriks õppiv Keenia neiu. Huvitav oli teada saada, kuidas siin erialased asjad enam-vähem käivad. Sai talle ümbruskonda näidatud, nii Thomson fallsi kui ka jõehobusid. Igaljuhul seeaasta oli palju seiklemist, uusi tutvusi aga ka hulganisti kilomeetreid. Kokku 3 kuuga sai läbitud natuke rohkem kui 1600 kilomeetrit. Ülesehitus oli jämedalt selline, et esimese raske kuu järel (veebruari alguses) siis 4-päevane Mombasa trip ning teise kuu järel (märtsi alguses) Eldoret-Kisumu trip. Muidugi jalad seinale ei läinud, sest ka puhkusenädalal tuli pea 15 kilomeetrit päevas keskmiselt. Lihtsalt vaimselt sai ringirändamisega joonel hoitud.

                Kaks päeva enne lahkumist, tuli Matathi (kunagine tippjooksja) Mukunga juurde elama. Niisiis paar viimast päeva särast uuem Hilux meie hoovis. Kõige huvitavam ongi see, et Keenlased tihtilugu jäävad iseendaks ning lähe uhkeks. Olgugi et tal on ilmselt varasi (kinnisvara- Nairobis, Naivasas ja Nyahururus) isegi rohkem, kui miljoni euro eest siis tuli elama kuuks ajaks Mukunga umberikku, sest on lihtsalt varasemast ajast Mukunga sõber. Minu jaoks see on juba austust vääriv näha, mis maksab sõprus. Ise elasin ka täpselt analoogses kõrvaltoas ning ei näinud ka erilist põhjust vingumiseks. Kui ma esialgu temaga tuttavaks sain siis ütlesin, et kõva vend oled, siis tema jäi väga tagasihoidlikuks ning ütles, et olen üks tavaline veteran (32-aastane on siis). Poolmaratoni rekord on tal nii kõva, kui 58:47.

Koju reisil juhus veel üks huvitav seik, kõndisime ühe Saksa tüübiga Nairobi lennujaamas ringi ning ajasime omavahel juttu ja siis järsku üks aafriklane ütleb mulle: Moi. Are you finnish? Ütlesin, no but you was almoust right. Olin ikka väga hämmastanud. Siis rääkis sakslane ja Somaalane arvas täpselt, et see on saksa aksent. Ta oleks võimeline ära tuvastama rohkem kui pooled Euroopa aksendid- väga hea kõrvaga. Ta ise õpib Rootsis ülikoolis aga mõlemad vanemad Somaaliast. Igaljuhul väga intelligentne tüüp oli, respect.

                Kui tavaliselt on blogiga nii, et annab pastakast välja imeda laused siis seekord oleks ilma kärpimiseta veel kaks korda pikem tulnud. Seekord sai tekst nii pikk, et mul ema ei viitsi ka seda läbi lugedaJ

                Eks vaatab, mida nüüd 10.ndal aprillil Rotterdami maraton toob. (Mingit avalikku ennustamist ei tee, sest see tundub väga jabur. Eesmärk aega välja öelda nädal aega varem, kas on mõtet? Kui on teada, et isegi 35. kilomeetril võib kõik veel trastiliselt muutuda.)

The Crying Stone of Illesi- Kakamega (Eldoret-Kakamega-Kisumu trip)

Lake Victoria (Eldoret-Kakamega-Kisumu trip)

Ugalipäev ei ole pidupäev

Nii juhtub kui inimeste IQ miinustesse kipub.

Lähme üles mägedele (pikk jooks)

Lähme üles mägedele 2 (pikk jooks)

Olümpiasangar Mukunga juures elamas

Hooaeg (2015)

Pärast Keenia laagrit pole olnud väga mahti kirjutada oma tegemistest. Üritan siis oma hooaja kokku võtta. Laager  möödus ilma tõrgeteta ning pärast seda olin vaieldamatult oma elu parimas vormis. Veebruari kuu lõpus tulin laagrist tagasi ning jooksin sisehallis enda 3km isikliku rekordi, millega jäin enam-vähem rahule.

Märtsi kuu käes ning füüsiliselt vorm hea aga vaimselt täielik madalseis. Peas hakkas painama mõte, et siin (Eestis) ei ole võimalik vormi enam paremaks saada nii umbes mitte enne kahe kuu möödumist. Soodsad olud olid vahetunud ebasoodsate (külma ilma, koolistressi ja pimeduse jne.) vastu. Lisaks polnud kevadeks ühtegi suuremat eesmärki seatud võistluse näol. See tingis motivatsiooni- ja pingelanguse.

 

Selle aasta vigastuse

            Aprill oli veel raskem, motivatsiooni polnud enam ollagi. Lisaks  läksin tööle, et omandada ehitusinsenerina erialaseid kogemusi. Seda viimast pean kindlasti õigeks otsuseks, sest peab mõtlema ka enda seljatagusele ning see lisas olulist enesekindlust, et saan ka omal erialal hakkama. Kui päris aus olla siis olen väga rahul, et sain kohe sellisel suurel objektil (soojuse-elektri koostootmisjaam) kaasa lüüa. Aga nagu me kõik teame pole olemas head ilma halvata. Vaimne koormus aina kasvas (mitte füüsiline): kool, trenn ja töö. Vabaaega praktiliselt polnud enam ning lihashoolduseks ei jäänud piisavalt aega . See maksis ka kohe kätte ning vigastus (Achilleuse kõõluse limapauna põletik) oligi käes.

Põhiline töökoht

Keerukad joonised ja kogemused

Kevadel - tühi plats

Suve lõpus juba selline monstrum püsti

Mai jätkus vigastusega ning kuu jooksukilomeetrite maht ei küündinud enam isegi mitte 100-ni. Vorm oli languses aga kehakaal tõusul. Minu võimuses oli siiski veidi mahtu hoida ujumise, trenasööri ja jõusaaliga. Rattaga pole enam suur sõber ning seda ei teinud kuigi oleks võinud.

Juuni kohta võib piltlikult öelda, et hakkasin uuesti jooksma. See kuu kogunes „lausa“ 200 kilomeetrit. Vigastus püsis aga lasi juba vaikselt liigutada. Kuna probleem hakkas veidi taganemismärke näitama siis sai motivatsioon ka positiivse tõuke ning käisin lisaks ka rattaga oma aeroobset põhja ladumas. Sarnaselt eelnevale kuule sai ujutud ja jõudu tehtud. Maratoni mõtted juba tiirlesid peas aga ei mingit kindlust - mis saab vigastusest? Kuskil tuli proovida, kui halvas vormis olen ning seega sai juuni keskel tehtud esimene võistlus peale pikka pausi. Startisin Viljandis Jüri Lossmanni jooksul ning tulemus oli s.tt aga seda ma teadsin ette – lihtsalt kuskilt tuli uuesti alustada. Tegelikult suur küsimus ei olnud mitte selles, mis on mu hetkevorm. Vaid hoopis selles kui kiiresti suudan ma varasema vormi taastada ning kas vigastus lubab normaalset treenimist jätkata.

Juuli oli positiivne, 5.ndal juulil olin EMV stardis 5000m jooksus ning suutsin puudulikku ettevalmistust arvestades joosta ära enda kohta rahuldava aja, milleks oli siis 15:43. Järjepidevalt tööd tehes tundsin, et vorm juba vaikselt taastub. 19.ndal jooksin Viljandis 10000m EMV esimese 5  kilomeetrit kiiremini, kui oli mul puhas 5km rekord ning lõppajaks tasuks juba isiklik rekord 32:10. Peale seda võistlust tundsin, et samas vaimus jätkates võin olla sügisesel Tallinna maratonil isegi konkurentsis. Kilomeetreid sain juulis kokku juba 400 ligi, mis on juba täitsa arvestatav. Samas jalg andis ikka tunda ja päris kindlalt ennast tunda ei saanud.

Augustis jätkus vormi positiivne trend. 8.ndal augustil jooksin enda isikliku rekordi 1500m jooksus ning peab mainima, et selle üle oli päris hea meel, kuna lühemate distantside tulemused paranevad väga visalt aga seekord lausa 3 sekundit. Järgmisel päeval parandasin isiklikku ka 5000 meetris. Viimast aega parandasin täiesti arvestatavalt nimelt 23 sekundiga. Viimaseks pikemaks võistluseks ning ühtlasi Tallinna maratoni peaprooviks oli Ülemiste järve jooks. Tulemusega jäin enam-vähem rahule aga tahtnuks siiski veidi paremat aega.  Üldiselt sai antud kuus joostud piisaval määral. Põhitreeningutele lisaks sai tehtud ratast ning jõusaali. Jalg oli hea aga mitte päris korras veel.

Tallinna maraton 2015 

 

Enne võistlust oli tunne hea ning lihased korras ning mis kõige tähtsam vigastus ei andnud tunda. Stardis olin üpris enesekindel aga samas teadsin, et kerge ei saa olema, kuna konkurendid (Sasmin, Tserepannikov ja Alla) olid väga heas vormis ning teadsin, et kiiresti tuleb joosta nii või naa, sest plaanis oli uuendada Eesti noorsoo rekordit (2:22:45). Start antud ja kohe hakkasid üllatused ilmnema, esiteks ei läinudki kohe andmiseks ning tempo isegi aeglasem, kui minule vajalik. Alles pärast paari kilomeetri läbimist hakkasid 2 keenlast ettepoole tüürima ning alles siis hakkas tempo ühtalselt kasvama. Juba ca 5.ndal kilomeetril olidki eest läinud 3 meest nende hulgas ka Sergei, meie jälitajate punt oli 4 liikmeline. 10.ndal kilomeetri vaheaeg oli selline, mis mulle üldse meelejärgi polnud , kuna jäi rekordigraafikust 20 sekundit maha. Umbes 13.ndal kilomeetril hakkasin ise tempot kruvima aga läksin liiga hasarti, kuna järgnevad 5 kilomeetrit läbisin juba ajaga 16:15. Teised pundi liikmed jäid kõik maha ning olingi juba üksinda jälitamas enda ees jooksvat Tserepannikovi ning olin jõudnud ka graafikusse. Poole maad katsin ajaga 1:10:59, mis rekordigraafikust juba 22 sekundit ees. Ning peale poole maa läbimist 22.ndal kilomeetril olingi Sergei kinni püüdnud ja jooksin juba 3.ndal positsioonil. Edasi pidin üksi tööd tegema ja teadsin, et enam kergemaks ei lähe, kuna mereääres puhus päris tugev vastutuul aga suutsin ikka pressida ja isegi rekordigraafikuga võrreldes edu kasvatada. 30.ndal kilomeetril olin endiselt 3.ndal positsioonil, vaheaeg 1:41:00 ehk siis ca. 41 sekundit rekordi graafikust ees. Minul aga läks aga aina raskemaks ja raskemaks. Ja nii umbes 6 kilomeetrit enne lõppu läks minu järel jooksnud Sergei oma teed. Langesin siis üldarvestuses 4. ndale kohale aga seda vaid umbes üheks kilomeetriks, sest sain ühest keenlasest mööda ning tõusin taas kolmandaks. Iga kilomeetriga sai selgemaks, et rekordi jooksmine läheb üpris raskeks. Tserepannikovile jõudsin umbes 2,5km enne lõppu uuesti peaaegu järgi, vahe vähenes kuskil 5 sekundi peale.  Aga siis hakkas minu tempo veel kukkuma. Viimased kilomeetrid ei olnud jälitataval kiired aga mina olin oma jõuvarud juba rajale jätnud ja lõpukilomeetritel ei suutnud ma enam vastata. Lõpetasin siis üldkokkuvõttes 3.ndal kohal, EMV arvestuses 2. koht. Olgugi, et üldkoht oli korralik siis Eesti meistriks ma tulla ma ei suutnud ning peaeesmärk Eesti noorsoo rekord jäi püstitamata. Ehk siis emotsiooniks oli üle joone tulles seekord rõõmu asemel suur pettumus. Aga ju siis nii pidigi seekord minema. Peale võistlust lootsin, et saan pinged maha aga läks vastupidi ehk siis ei saanud pool nädalat und. Sest tundsin, et oleksin saanud taktikaliselt paremini joosta ning ei realiseerinud ennast. 

Siin veel samm kerge

Rahul? Hmm... Ei.

 Peale Tallinna maratoni

        Septembri lõpuni sai rahulikult treenitud ja taastutud. Oktoobris, nüüd paar päeva tagasi jooksin Paide-Türi rahvajooksul. Võistluse tulemuse alusel sain teha järeldused, kuidas on taastumine sujunud ning milline on hetkevorm. Eeldasin, et tulen Paide-Türil kuskil kümne parema hulka aga mitte oluliselt kõrgemale kohale siiski suutsin lausa neljandale kohale jõuda. Tundub, et Tallinna maratonist olen taastunud ja ilmselt isegi paremas vormis kui enne seda. Lähieesmärkidest siis niipalju, et kui kõik hästi läheb siis jooksen järgmise maratoni juba 25.ndal oktoobril Frankfurdis. Peale seda saab juba järgmised plaanid paika seada.

Keenia 2015

2014. aasta peale Tallinna maratoni oli vorm enam-vähem vabalanguses, sest tekkis  vigastus,mille tõttu oma jooksutreeninguid väga sageli ära jätta tuli. Alles detsembri keskpaigas tundus vigastusega ühel pool olevat. Laagrini Keenias jäi napp nädal. Kuna pean enda jaoks oluliseks spordi kõrval ka hariduse omandamist siis seekord sai võetud vastu otsus, et sätin mineku ja tuleku aja enda jaoks individuaalselt paika nii, et saaksin maksimaalselt pika laagri ning samas kooliga järjel olla.            

Lendasin Keeniasse 24.ndal  detsembril ja sealt tagasi 19.ndal veebruaril. Laagri pikkuseks kujunes seega 57 päeva.  Jõulud veetsin lennukis ning Keenias. Minu teekond Nairobist elamiskohta kulges nimelt siis Nairobi lennujaamast taksoga Nairobi matato jaama ning sealt matatoga (ca 15 kohaline väike buss) 3-4 tundi sõitu elamiskohta Nyahururusse (seal olin ka eelmine aasta).

Hommikul 9-10 paiku olin elamispaigas kohal ning tegin kohe ka esimese rahuliku jooksu kusjuures enesetunne oli väga hea. Aga jalad hakkasid jälle vaikselt märku andma ning see tekitas tohutu ebakindluse, et selle laagriga on kõik, sest arvasin kui jalad juba esimeste rahulike trennidega streigivad siis mis teevas nad koormuse lisandudes. Olgugi, et esimene nädal valutasid kõik kõõlused kordamööda ebatasaste teede tõttu siis ülejäänud 50 päeva olid lihtsalt super! Ehk siis sisuliselt 2015 aasta algusest  sujus kõik suurepäraselt. Ilmselt harjusid kõõlused ja lihased kohalike radadega lihtsalt ära ja arvan, et suur kasu oli ka kohaliku massööri tööst. Minule tema masseerimis meetod sobis, sest ta pööras suurt tähelepanu ka kõõlustele erinevalt paljudest, kes tegelevad vaid lihastega. Samas tundis ta ilma mainimata kohe ise ära kus on probleem.

Treeningu poole pealt seekord  nii, et koostasin endale plaani ise ning korrigeerisin, seda jooksvat. Tundsin, et mulle sobis see lähenemine isegi kõige rohkem.  Sest, kes tunneb sportlast kõigeparemani- eks sportlane ikka ise. Seda enam, kui treeneri pilgu all ei ole siis on temal üpris võimatu seisundit jälgida. Põhiline, et treeningud oleks ikkagi loogiliselt ülesehitatud.

Põhimõtteliselt oli nädalas 3-4 põhitrenni päeva ning 2 rahulikumat päeva ja üks puhkepäev. Põhitrennid siis pikk jooks, tempokross (10km), mäkkejooksud ja staadionil lühikesed lõigud (sageli 200m lõigud- palju kordusi aga mitte väga kiiresti). Põhitrenni päevadel tavaliselt 2 trenni. Mõnel kergel päeval sellised ergutavad 50-100m spurdid trenni lõpus. Aga üldjuhul lähtusin põhimõttest, et kerge päev on kerge s.t. 1 trenn kergel päeval.  Arvan, et see võis ka selle treeninglaagri edu võti olla, et kergel päeval või puhkepäeval tuleb julgeda puhata. Sain terves laagris sisuliselt kõik kvaliteettreeningud tehtud nii nagu plaanisin.Lisaks sobilik massaaz aitas jalgades ülekoormusvigastusi vältida ning puhke- ja kerged päevad lasid organismil ära taastuda nii, et väsimus ei hakkanud akumuleeruma.

Sportlane suudab treeninguga üldjuhul toime tulla, sest on sellega harjunud aga puhkepäevadel võib palju raskem olla, sest see ei ole nii harjumuspärane.Peaaegu igal puhkepäeval püüdsime, leida mingit huvitavat ühistegevust või siis võtsime ette väljasõite motikaga. See lasi vaimul puhata. Sportlane peab olema sportlane siis, kui teeb sporti aga vabal ajal ei tohi sellele ka üleliia mõelda -see võib ära kurnata. Ühesõnaga Keenias Nyahururus oli meil väga hea kokkuhoidev seltskond, mis muutis treeninglaagri rutiinivabamaks.

Kokkuvõttes sai laagris vähem kui kahe kuuga läbitud 1052 kilomeetrit, kusjuures palju kvaliteettreeninguid. Sai laotud korralik baas, mille pealt võib julgelt edasi minna. Arvan, et seekordne laager tõi palju suurema efekti, kui eelmise aasta oma. Eelmine aasta jäid verenäidud keskmiseks või alla selle, peale ühe kuus pikkust Keenia laagrit aga see aasta on väikene mäestikuefekt ka lisaks olemas. Minu jaoks on ilmselt 1,5-2 kuud mäestikus olekut vajalik, et see muutus tekiks.

Laagrit kojusõit ei sujunud seekord väga kiiresti, sest lend tühistati reisi kestvus venis ca 30 tunni pikkuseks. Jõudsin Eestisse alles Eesti Meistrivõistluste päeval südaöö paiku. Starti läksin kella 15 ajal ning distantsiks siis 1500m. Jooks oli küll üpris ebaühtlane, kuid suutsin siiski joosta iskliku rekordi küllaltki napilt, ajaks 4:14,45. Enesetunne küll lubas justkui lõputut kiirust. Järgmine päev oli kavas 3000m ja enesetunne taas hea. Jooks ühtlaselt tugev ning palju mehi jooksid oma isiklikud- nii ka mina. (8:53,61) Jäin resultaadiga rahule. Sest ma tean, kui raskelt tulevad lühikestel distantsidel mul aja parandused.  Üks päev puhkust ja siis kolmas võistlus. Päril oli kavas 9,5km jooks maanteel kahe suurema tõusuga. Enesetundel justkui polnud viga aga jalalihased kahest kiirest hallivõistlusest kanged. Suutsin hoida küll ühtlaselt head tempot, kuid lõpuks pidin siiski tunnistama Raivo Alla paremust.

Jooksmiseni! 

Ujumas

Patsu kah

Thomson falls

Tulekahju Keenia moodi- paar inimest kustutab sada tükki vaatab pealt.

Nakuru staadion