Heinar Vaine: April 2013

Sissejuhatus...

Tervist kõik, kes te seda blogi loete. Mõtlesin, et kirjutan siin natuke enda tegemistest, eesmärkidest ja mõtetest... (ah mis sa plärad!). Alustan siis aasta algusest, see aasta sai kaks korda haige oldud ühe korra ka noorsoo eestikate ajal. Selle aastal võib-olla ainuke saavutus minujaoks see, et suutsin parandada oma 800m rekordit üle kahe sekundi, aeg ei ole küll midagi erilist aga tähtis siiski minu kui pikamaajooksja jaoks, et kunagi maratoni tugevasti joosta, See aasta ma maratoni ei jookse, vaid just keskendun lühematele distantsidele.

Portugali laager 5. märts- 5.aprill

Kevadel sain käia ära ka enda esimeses lõunalaagris. Meie pundis olid siis veel Andrus, Sander ja Viljar- kõigil kevadel maratonis omad plaanid silme ees. 6. märtsi öösel jõudsime siis Lissaboni lennujaama, kus me otsisime natuke aega oma ööbimiskohta, hotellis saime mõned tunnikesed magada siis hommikul söök sisse ja lennujaama poole plagama. Lissabonist lendasime Farosse, Farost pidime algselt minema rongiga Monte Gordosse, kuid oli streik ja seetõttu läksime siis bussiga (umbes 60km). Ja Monte Gordos me siis kohal olimegi. 6. märtsi õhtul siis esimene trenn lumevabal pinnasel. Pundiga tegime siis kohe 20 kilomeetrit 4min/km tempoga, väga mõnus oli joosta veendusin ka selles rajad on tõesti väga huvitavad, head jalale (kruusakate) ja ka lõikude jooksmiseks hea sile asfalt olemas. Majutus oli meil broneeritud 6.-22. märtsini Monte Gordo hotel Apartmentos & Spa's. Hotelli kohta mitte ühtegi halba sõna, ainuke jama oli see, et meil polnud kööki nagu me arvasime. Hommikusöök oli siiski hinnas, valik oli mitmekesine ja söögid maitsvad aga putru seal ei pakutud nagu ka leiba mitte aga ega ma neist ausaltöeldes väga puudust ka ei tundnud. Hotellis allkorrusel sai kasutada soome- ja aurusauna ning basseini ja veepuhureid. Ühesõnaga taastumiseks olid ka kõik tingimused täidetud.
Esimene nädala lõpuks käisin ka staadionil ja lõikude ajad olid kuidagi uskumatult kiired, tundub et oli hea vorm, peale seda käisin ühe korra veel seal peale poolt laagrit ning siis oli juba raskem joosta. Ilma kohta niipalju, et temperatuur treenimiseks optimaalne, lühikese vormiga paras joosta. Temperatuur üldiselt 16 kraadi ümber, samas enam-vähem igapäev sadas vihma aga paistis ka päike- eks see merelise kliima omapära. Ookeanis oli veetemperatuur ilmselt alla 15 kraadi, seega sai ka paar korda ookeanis jalgu taastamas käidud. (1. nädal- 153km) 11. päeval tegin ka esimese puhkepäeva, olgugi et suurt väsimust veel polnud aga eks see jõudis tulla. Sai rahulikult terve päev ringi vaadata, käisin karpe korjamas läksin sellega üpris hoogu, lõpuks kaalusid need kokku

mitmeid kilosid. Siis sai poodides ringi vaadata ja shoppata ning peale seda veel üle 10 kilo mandariine hotelli tassitud. Õhtul mõtlesin, et trennipäev oleks isegi lihtsam olnud:) Siis üks päev kasutas Priit Aus võimast relva nimega facebook, et kokku kutsuda jooksurahvas ühispildi tegemiseks. Üllataval kombel oli Eesti jooksjaid Monte Gordos lausa 21. tükki. (2. nädal 145,5km) Ja väga kiiresti oligi saanud aeg ümber meile armasaks saanud hotellis.
22. märtisist elasin kaks päeva üksinda Casablanca Inn'is, sest Andrus ja Co läksid poolmaratoni jooksma Lissaboni. Sangarid tulid tagasi 24. märtsil, Andrus oli enam-vähem rahul aga Viljar ilmselgelt pettunud. Tuul oli seal väga tugev, mis kindlasti mõjutas ka tulemusi üsna karmilt. Jooksuportaali kommentaatorid muidugi arvavad, et pole vahet kas joosta tuulevaikuses või suure tuulega. Arvutuslikult siin tõestama ei hakka aga need, kes ise reaalselt jooksnud on saavad sellest niisamagi aru. Uue hotelli kohta ka paar sõna siis, väljast on see üks ilusamaid (maitse asi) Monte Gordos. Casablanca on ikka hoopis kehvem klass eelmise hotelliga võrreldes. Näiteks tubades on valgusega väga kitsas, õhtul on ikka üpris hämar, valgustitega on kõvasti koonerdatud. Tunne nagu istuks küünlavalgel. Samas üritasin meiega sõbruneda sipelgad, Andrusel olid nendega eriti head suhted, tahtsid tal keeksi pintslisse panna ja hommikul leidis neid tekialt ka veel:) Samas aknast oli miljonivaade, ookean oli umbes 300m kaugusel ,nii et merelainedki paistsid. All oli bassein, milles vee temperatuur oli 33 kraadi, seal sai paar korda käidud aga sellises supis ei viitsinud väga käia. Hommikusöök jäid samuti alla eelmisele kohale, näiteks sealne keeks ja jogurt ei läinud teistele meestele üldse kõrist alla:) Trenni kohta ka, et kolmandal nädalal oli tunda korralikku väsimust. Kui teisel nädalal suutsin joosta 8x1km keskmiseks tempoks 4:08,5min/km, ilma et see treening oleks ülemäära raske tundunud. Siis kolmandal nädalal jätsin selle treeningul pooled lõigud ära väsimuse tõttu. (3. nädal 135km) 3.nda nädala lõpus tegin teise ehk viimase puhkepäeva laagris. Seekord ei hakkanud ennast ülemäära väsitama ja rentisin jalgratta. Suurematest poodidest (Lidl ja Pingo doce) sain veini ja muud manti kokku osta, sest käe otsas neid kilosid üle 3 km tirida oleks väsitav olnud. Siis kohustuslik mandariini raks ja siis ilusti 200m enne elamist kett niimoodi kasseti vahele, et ilma ratta ära krudimiseta ei oleks ketti kätte saanud. Mõned tugevad treeningud peale puhkepäeva ja siis laager seljataga. Kuu aega tundus iseeneset paras aeg, sest kaks nädalat läksid küll lennates. (4. nädal laagris 165km) Laagris kogunes 632km sealhulgas ka minu suurim kuu kilometraaz 603km märtsikuus siis. Samas selle mahu sees palju intensiivseid treeninguid ning hüppe- ja jooksuharjutusi. Kokkuvõtteks ütleks, et laager andis kindlasti palju juurde aga eks see poolaasta näitab ära tegeliku seisu.

Laagri tagasiside:

Karksi-Nuias maanteejooksul oli plaanis joosta selleks, et saada väikest tagasisidet laagrikohta aga see tulemus, mis ma seal jooksin ei vastanud küll ootustele. Vabandusi võib kuhjaga pakkuda aga ma ei tea, kas mõni end õigustab. Põhimõtteliselt sai tuldud otse suure mahu ja intensiivsuse pealt laagrist. Reedel oli lennupäev öösel 24 paiku jõudsime Tallinna. Magama mingi 3-4 paiku seega und ca 5h. Väsimus? Võib-olla. Kliimavahetus? Ei usu. Eraldistarti pole samas kunagi suutnud joosta, ei suuda üksi pingutada. Samas oli trass väga mägine pakun, et kindlasti üle 40 tõusumeetri- kepsu unustasin tööle panna. Aga konkurentidel oli see sama mägine. Samas mäkkejookse ma laagris ei teinud, aga pole mägist trassi kunagi jõudnud joosta kah.

Peab mainima ka, et Ülari on teinud väga suure arengu ja tegi väga hea jooksu, sellisel trassil 33:36 joosta eraldistardist, ütleks pole paha:) Staadionil peaks selle pealt jooksma 32:30-33:00 kindapeale. Mina pean veel ennast tõestama kuskil. Ja nüüd olid ka Viljandi meistrivõistlused murdmaa jooksus, Päri kergliiklusteel 4km. Jooksu algus kulges väga aeglaselt mingi 3:45 esimene kilomeeter, teine kilomeeter 3:35, 2km ajal peale pööret sai tempo suht peale pandud 3:07 ja lõpu kilomeeter siis 2:57 (Ülaril 2:51) Sain Ülarilt jälle pähe ja tuleb tunnistada, et olin ikka üpris pettunud. Muidugi võib ju targutada, et miks ma tempot peale ei pannud aga sellisel juhul oleksin ma tema vormi juures võitmiseks pidanud keskmist hoidma mingi 3:05 umbes, mida minu vorm ei lubaks hetkel ma arvan. Selline Vestmanni ja Piibelehe teema tekkinud:) Ma loodan veel, et Ülari ei ole läinud juba püüdmatusse kaugusesse:) Praegu ainult karistab.

Aasta eesmärgid:

Mõned selle hooaja eesmärgid ka, aga pikemalt ei julge välja öelda:

1,5 km- alla 4:10

3 km- alla 9 minuti kindlasti

10 km- 32:30 umbes

21,1km- 1:11:11,11

Viljandi järvejooksul üritan joosta alla 40 minuti, ma ei hakka eesmärki muutma aga ilmselt see aasta üsna porine kui mitte lumine veel rada, nii et läheb väga raskeks.

Suurim probleem:

Hetkel põhieesmärk on saada põlv täiesti korda.

Nimelt 2012. aasta suvel lõi põletiku sisse, see ei lasknud mingi kuu aega üldse joosta. Siis sain põletikust lahti aga midagi jäi püsima, igapäev tunnen ikka, et see pole õige, selline ebamäärane valu välisküljes aga vahest ka siseküljes. Joosta laseb ilusti aga arvan, et iga hetk on oht, et lööb põletiku uuesti sisse. Kõik arvavad, et sidekirme, ise arvan hetkel midagi sarnast, sest ei oska paremat välja pakkuda. Aru ma ei saa ainult, miks see rullimine ja venitamine muutust ei too. Aga siit tuleb ühe Eesti ortopeedi Dr. Aalo Elleri tsitaat (pidin nime ka ütlema, sest mina olen küll selles arstis pettunud). "Aga teeme siis nii, et rohkem midagi ei tee enne, kui sul põlv uuesti joosta ei lase"

Mina arvan, et see ei ole õige suhtumine. (Põlve tegi süsti ka juba enne, kui oli midagi täpsemalt uurinud.)

See on rohkem kui veider.

Tänud:

Tänan treenerit, kes minusse usub. Eriti suured tänud ka sponsorile Meelis Atonenile. Aitäh teistele poolehoidjatele ja kindlasti ka vanematele. Tänan EMÜ õppejõudusi vastutulelikkuses koolis- muidugi ise pean ka palju vaeva nägema nüüd:) Ma loodan ka väga, et see postitus ei olnud hullumoodi igav, sest kirjanik ma ei ole:)