Jaanuar
Laager algas kohe tõrgetega. Esialgne lend
31. detsember tühistati ning ootamatult sain aastavahetuse mööda saata
lennuki asemel Viljandis, mis pigem positiivne. Järgmine päev aga tuli minna
juba Tallinna lennujaama. Ja oh üllatust, ka seekord Turkish Airline’si lend
jälle tühistatud. Sai siis hoolega leiutatud aga asenduslendu samal päeval
teiste lennujaamade kaudu ei saanud. Mina sain lennu siis järgnevaks päevaks
(2. jaanuariks), Tiidrek ja kamraadid tulid päev peale mind, sest ühele lennule
kõik ei saanud. Turkishilt saime siis ööbimise Ülemiste hotellis. Eriti narr
oleks reisituhinas tagasi koju minna. J Õhtul käisin tegin ühe treeningu vaid 8
kilomeetrit aga ka see oli üpris piinarikas, sest Keeniasse mineku jaoks ma
päris nii pakse riideid kaasa ei võtnud. Väljas oli rohkem kui -15 kraadine
pakane ja lõikav tuul. Hommikul sai trenasööridel sõkutud. Jooksulindile käis
aga Tiidreku tempo üle jõu ning lõi vist kaitsme välja. Peale trenni sai veidi
saunatatud ning võetud ilmselt järgneva 3 kuu rikkalikuim hommikusöök. Mina
sättisin siis peale lõunat ennast lennukipeale ja reis võis alata... lõpuks.
Nyahururusse jõudsin (3.ndal jaanuaril) ilma tõrgeteta. Kogu ülejäänud
rahvas jõudis järgmisel päeval ilusti kohale. Jaanuari treeningute kohta võib
öelda niipalju, et said tehtud sisuliselt samade tempodega nagu eelmine aasta
aga ballasti oli veidi rohkem. Jaanuari kuus midagi väga eredat ei juhtunud.
Laagri pikkuse kohta niipalju, et esialgu sai siis planeeritud ca 2 kuu pikkune
laager aga siis vahepeal jõudsin kaks korda ümber mõelda. Lõplik plaan siis 3
kuud Keenias trenni lammuatada.
Huvitavamaks seikluseks jaanuaris oli siis 24.ndal jaanuari pühapäeval
Rumuruti ja seal põhjapoole ette võetud reis. Tiidrek sai Johnilt laenata
Toyota Probox’i. Rumuruti poole sõites tundus, et saame vingumürgituse, sest
selle auto katalüsaatoriga polnud ilmselt kõik korras. Rumurutis ehk siis üpris
väikses külas tegime väikese peatuse, kus võtsime paar teed ja mõned sõõrikud.
Ühest putkast veel limonaadid ja chapatid kaasa, et reis üleelada. Ja nii see
sõit sai jätkuda. Tee oli üpris kohutav, keskmine kiirus seal 30 km/h kandis
ilmselt või isegi aeglasem. Esimeste loomadena nägime siis kaamleid.
Järgmistena siis sebrasid ja pühleid. Mingi hetk peale seda juba antiloope ja
Aafrika metssigasid. Loom, mida ei leia ega leia, oli just see, mida näha
tahtsime- kaelkirjak. Sõitsime ja puurisime oma pilkudega poolkõrbes, kas näeme
kuskil kaelkirjakut aga ei. Järsku peatasime auto ja mõtlesime, et niimoodi
sõites me ei märka midagi. Aga siis.. järsku Tiidrek nägi elevante. Seegi suur
saak, sest Tiidreku õde neid näinud ei olnud. Läksime siis neile lähemale ning
lõpuks oli neid üle jõe ning ka meiega samal pool jõge. Olime isegi veidi ümber
piiratud aga ei midagi hullu ei juhtunud. Peale seda sõitsime edasi, nägime
veel igasuguseid huvitavaid väiksemaid tegelasi. Seal läheduses pidi mingi
inglane ka elama, käisime tema valdusi vaatamas. Ta omab siis seal kümneid
tuhandeid hektareid maad, olgugi et kolonialiseeritud, siis mina nägin selles
rohkem positiivset. See maa siis lihtsalt seisab, majandustegevust seal ei
toimu, on lihtsalt koduks paljudele Aafrika loomadele. Kui seda maad haldaks
kohalikud, oleks kõik ülesharitud. Seal poleks võimalik näha ühtegi elevanti,
kaelkirjakut, sebrat või antiloopi. Selle inglase kodu minnes tekkis veidi
tunne nagu läheks Lõuna-Ameerika narkoparunile külla. Ligi kümmekond
relvastatud ja raadiosaatjatega meest elumaja ümbrust kontrollimas. Igalpool
vedeles veel sõjast vanu utiile kui ka kasutatavaid masinaid. Tundus, et kui
seal midagi valesti teha siis sind võib-olla lihtsalt enam ei eksisteeri.
Pealiku ennast kodus ei olnud. Seega majja sisse ei lastud. Tal oli aga ka
aedik, kus päris tema enda lõvid pesitsesid. Elektriaia taga kõndides vaatasin
maha ja nägin veel suurte kiisude jälgi, kes tarastatuid piilumas ilmselt olid
käinud. Mõtlesin korra, et pole väga suurt vahet kuspool aeda seista. :)
Hakkasime siis tagasi sõitma, olime juba tunni-paar sõitnud, kui natukene aega
enne pimedat lõppuks kaelkirjakut nägime. See oli päris huvitav vaatepilt,
kuidas kaelkirjak jooksis- justkui aegluubis. Igaljuhul terve puhkepäev oli
hommikust õhtuni sisustatud. Mõnesmõttes isegi raskem, kui trenni teha.
Ühe öö sai veeta Tallinnas Ülemiste hotellis |
.. aga ligi 90% 3-kuulisest treeninglaagrist sellises peldikus |
Tallinn -16 kraadi, lumetu |
Istanbul 0 kraadi, lumine |
Tiidrek tabas hästi momenti (Rumuruti trip) |
Veebruar
Jaanuari kuu jooksul hakkas mõlkuma mõte sellest, et võiks 4-päevase
puhketsükli teha veebruari alguses. Ka Allar oli sellest huvitatud. Mõtlesime
nimelt, et lähme Mombasasse India ookeani äärde. Mõeldud-tehtud. Esimesel
veebruaril (esmaspäeval) algas meie reis siis kõigepealt Nakurusse 60
kilomeetrit (90 min.. jah just niipalju) ning sealt siis edasi bussiga otse
läbi Nairobi Mombasasse. Bussireis kestis ca 12 tundi ning pilet maksis siis
1500 KSH. Pikkreis ei tundunud aga midagi hullu, sest teadsime, et väga lahe
seiklus ootab ees. 2. veebruari varahommikul jõudsime kohale, päikesetõusu ajal
oli juba ca 27 kraadi. Temperatuur oli seal siis iga päev stabiilselt 34
kraadi, öösel 26 kraadi juures. Kõndisime natuke aega Mombasa saarel ning siis
võtsime Tuk-Tuki. Toas oli olemas konditsioneer ning hommikul ka hommikusöök.
Konditsioneer huugas viimase (kõige madalama temperatuuri peal) ning vahepeal
lülis ka ennast välja. Juhul kui see juhtus siis ärgades oli nahk märg ning
tunne nagu oleks 40-kraadine palavik. Sai siis lõunani lebotatud ja siis
ümbrust avastama mindud. Ranna otsimine ei olnud naljaasi, sest sellele kuskilt
ligi ei pääsenud. Igalpool aiad ees ning eravaldused. Lisaks probleem, et
inimesed kes peesitasid tänavatel ei oskanud väga asjakohast infot anda. Elavad
seal samas aga ei tea, mis on nende lähikonnas 500m kaugusel. Koht, kus rannad
asusid oli Nyali. Esimesel päeval külastasime siis randa nimega Pirate Bay
beach. Esmamulje vägev, 27-kraadine mega soe ja soolane India ookeani vesi.
Kõndisime siis mööda ranna äärt mingi 4 kilomeetrit, selle jooksul suutsin
kohalikud ikka närvid täitsa krussi keerata enda pealetükkivusega. Pakkusid
meile igast saasta. Eriti mingid paadi tüübid. Lõpuks käisime siis vana
laevafraki ligidalt mõlemad kordamööda ujumas ära. Küllalt ringi trallitud
hakkasime rannast välja minema, ranna söögikohtades oleks söönuks saanud alles
kuskil 1000-2000 shillingiga. Keenias olles tundub selline hind ülekohtune.
Liikusime natuke kodupoole ning küsisime, kus saaks kohalikku toitu. Siis üks
taksojuht (ilmselt oli tuttav selle hurtsiku inimestega) juhatas meid ühte
plekkonni, kus me ka söögi võtsime. Toiduks oli siis plohv, kus olid isegi
üksikud lihatükid. Hinnaks oli siis vaid 150 shillingit. Mis oli meie jaoks
vägagi taskukohane. Ning toit oli täitsa söödav. Peale seda võtsime Tuk-Tuki ja
sõitime elamisse ning heitsime puhkama, sest seljataga oli pikk reis ning
Nyalis kõndisime maha ca 15 kilomeetrit. Õhtul käisime veel kilomeetri kaugusel suuremas
kaubanduskeskuses Naivasis võtsime midagi hambaalla. Tagasi kojukõndides oli
pime aga siiski otsustasime vaadata ühte teed mööda kas saame ligidalt mere
äärde-saime. Seal olid kaljumoodi moodustised ning nende peal hulganisti
krabisid. Peale seda siis läksime lõpuks hotelli puhkama. Järgmisel hommikul
enne sööki käisime kähku jooksmas ära, sest temperatuur tõuseb iga tunniga
halastamatult. Võtsime siis hommikusöögi. Lebotasime veidi toas ning käisime
vahetevahel basseinis. Peale lõunat saime toast välja ning siis läksime otsima
Nyali beachi. Teadsin, kus see asub aga enamus labürindi teid olid tupikud.
Mingi pika otsimise peale leidsime õige tee, mis reaalselt viis ka randa.
Jõudsime siis randa. Peale mida ka Allar kohe vette jooksis ja 10 sekundi
pärast endale merisiili okkad talla alla sai - aiii. Allar jäi okkaid välja
kakkuma, mida ta siiski hästi kätte ei saanud. Mina käisin samal ajal käisin
ujumas ära. Natuke aega ja juba tuli üks vend tüütama. Seekord läks tal siis
edukalt, otsustasime et proovime kookospähkli mahla (mitte see mis poes on aga
toore kookospähkli oma). Ütleme ausalt, et suht maitsetu asi, pigem justkui
lääge. Valmis kookospähli mahl on oluliselt parem. Peale seda hakkasime rannast
välja liikuma. Neljapäeval (4.ndal veebruaril) nagu eelnevalt nii vara kui
võimalik jooksma, et mitte kuuma kätte jääda. Olgugi, et kuum oli kogu aeg. Kõige
„külmem“ oli seal oleku ajal 26 kraadi ja seda siis ka öösel. Hotellil oli ka
väike bassein seal sai pidevalt ennast kastmas käidud. Päeval suuremaks
ettevõtmiseks oli siis snorgeldamine. Mis tundus väga võimas minu jaoks, kõik
need värvilised kalad ja korallid. Nagu filmis aga ometi oli ilmsi.
Käes reede ehk siis koju sõidu päev. Aga plaanisime veel Mombasa saarel ka
ringihulkuda ja vaadata sealset elu. Seega sai pool linna läbi kammitud.
Vanalinn oli väga omapärane. Väga kitsad tänavad, palju hindusi ja moslemeid.
Vaatasime ka Jesus Fort kindluse üle, mis oli päris uhke. Parkides olid liaanid
ja päris huvitav floora ning fauna. Tegime pilte Mombasa elevandi kihvade
juures ja siis läksime Uhuru parki, kus puude küljes rippusid sajad-tuhanded
nahkhiires. Sealt kõndisime siis lõpuks bussijaama. Piletid olid meil
hommikulpoole ostetud. Otsustasime, et ei hakka Modern Coast bussi võtma, mida
me aga hullult kahetsesime pärast. Pilet oleks olnud 1800KSH aga ilmselt oleks
reis ka sujunud. Meie maksime siis teise firma bussi eest 1500KSH ja näidati,
et sellisega lähete... Reaalsus oli aga selline, et saime ulme peldiku. Millega
pidime siis ca 800 km loksuma. Oleks see siis veel kõik olnud. Mombasast
liikumine oli selline.. pidur põhja, gaas põhja jaa nii, kuni jõudsime mingil
imelikul kombel umbes tunniga vaid 1 kilomeetri kaugusele politseijaoskonda,
kus siis bussijuht aresti pandi. Nojah.. edasi järgnes paar tundi passimist.
Kuni viidi asendusbussi peale, see buss aga hakkas endale reisijaid uuesti
koguma. Nii, et lõpuks saime siis ca 5 tundi pärast planeeritud väljasõitu
liikuma. Loksusime siis närviliselt Nairobisse välja, kus tuli järgmisele
bussile ümber istuda. Sama teema, kui meie jõudsime siis oli ümberistumisbuss
Nakurusse tühi see tähendas, et tuli oodata, kuni buss reisijatega täitub.
Kulus jälle mingi vähemalt 3 tundi passimisele. Läbi häda jõudsime siis
Nakurusse kohale. Allar otsustas siis Nakurusse jääda. Mina läksin siis üksinda
edasi. Motika vend viis aga mind mitte matatu jaama, vaid matatu peatusesse.
Esiteks toimus seal mingi mäss ühe asutuse uksetaga, tüübid peksid üksteist
kaigaste ja muu kätte sattuvaga. Mingi vend käis mootorsaega ringi. Mina siis
tühja telefoniga nõutult pealt vaatamas, mis toimub. Matatu vend selgitas, et
keegi ei taha palka töö eest ära maksta. Matatu aga täitus jälle mingi tund aega. Liikusin siis sellisel kiirusel,
et 2 kilomeetrit edasi ja siis 30 minutit ootasime uusi reisijaid. Sellise
tempoga oleksin ma seda 50 kilomeetrit läbinud vähemalt 3-4 tundi. Õnneks tuli
sarnane matatu, mis ka peatus sagedasti aga siiski liikus võrreldes eelnevaga
üpris nobedasti edasi. Otsustasin, et vahetan enda matatu välja, veidi
vaidlemist ja sai asi aetud. Reis kestis siis 13 tunni asemelt umbes ühe
ööpäeva. Õhtul jõudsin veel maastikujooksu ringil trenni ära teha. Huvitav veel
siis, et tempo Nyahururus mäestikus ja raskemal reljeefil oli kiirem, kui
Mombasas merepinnal (kõrge temperatuur ja õhuniiskus).
Veebruari kuu suuremaks vahejuhtumiks Nyahururus võib pidada, 9.ndal
haigeks jäämist aga ühe päevaga juba terveks saamist, 10ndal olin juba suuteline
treenima. 17. veebruarist jäin laagrisse üksinda, seega mõtlesin enda ellu
natuke vürtsi tuua ja tegin järgmisel päeval huvitaval/raskel trassil pika
jooksu. Alustasin nagu ikka alati Mukunga juurest ja siis jooksin vaid ühte
suunda kodust 25 kilomeetrit eemale. Kusjuures peaaegu kogu teekonnast kulges
vaikselt ülesmäge. Algus altituud oli siis 2350m ning lõppaltituud lausa 2860m
ning tõusumeetreid kuskil 540 meetrit. Lõpus olin omadega päris läbi, sest lõppkõrgusel
oli õhk tunduvalt hõredam. Lisaks oli tunda kuidas temperatuur oli langenud,
sest korraks seisma jäädes hakkas päris jahe, kui tuul higisele kehale puhus.
Kui kodust eemale jooksmisele kulus 2 tundi siis koju tagasi tulekuks matatuga
kulus kokku 3 tundi. 22. veebruaril tegin enda laagri parima treeningu
Nyahururus samade tempodega nagu eelmine aasta Nakurus (1800m).
Pirates Beach (Mombasa trip) |
Krabi (Mombasa trip) |
Bodybuilder (Mombasa trip) |
Snorgeldamine (Mombasa trip) |
Muzungu liiv (Mombasa trip) |
Kuidas need trossid siia said.. (Mombasa trip) |
Märts
Märtsi alguses aga planeerisin väikest seiklust (5-päeva pikkust siis
seekord). Plaan oli siis esialgul minna Eldoretti. Teisel märtsil (kolmapäeval)
alustasin siis reisi Nyahururu-Nakuru-Eldoret. Kokku sihtpunkti ca 240
kilomeetrit. Jämedalt jõudsin sinna 5-6 tunniga ehk siis üpris nobedasti, kuna
Nakuru-Eldoret matatu astus väga viisakalt edasi. Enne Eldoretti jõudmist
sõitsime läbi mingi põllutulekahju, vahepeal ei näinud matatust midagi peale
suitsu. Jõudsin Eldoretti umbes 18 paiku. Kõigepealt kohtusin seal
Christine’ga, kellega siis edasi plaanis oli rännata. Ta õpib siis seal
Eldoretis Moi University of Medicine arstiks. Nagu Keenias tavaks siis jäi ta
mitu tundi hiljaks.
Planeerisime alguses siis neljapäeval edasi liikuda aga kuna tal kool
kestis planeeritu asemel mingi 3 tundi kauem siis pidime reisimise päeva võrra
edasi lükkama. Igaljuhul Eldoret sai mul selle ajaga risti-põiki läbi joostud
ja kõnnitud. Vahepeal sain mingi maratoni tüübiga (Maraton: 2:13 ja poolmaraton
61:40) tuttavaks, kellega sai siis pikalt juttu aetud ja ringi tsillitud, et
aega parajaks teha.
Reedel saime aga teele asuda, linnapeal koos matatu jaama poole liikudes sai
Christine pidevalt mingeid naljakaid kommentaare Suahiili keeles. Christine
tõlkis inglis keelde mulle, mida talle öeldi: You just hit the jackpot! , You
can throw your poverty out of the window! J Algas siis sõit Kakamega poole, poole tee
peal paistis ka Mount Elgoni mägi/mäestik. Jõudsime Kakamegasse ilusti kohale
ca 3 tundi sõitu ehk siis umbes 150 kilomeetrit. Enne Kakamegat paistsid
vihmametsad. See on ainus koht Keenias, kus on päris vihmametsad. Christinel oli
vist väike foobia selle linna vastu, sest oli õudusjutte vist selle kohta
kuulnud. Linna jõudes mitte midagi hirmutavat ma ei näinud. Päris vihmametsa ei
hakkanud seekord minema, sest ta poleks esiteks julgenud ja minule kui valgele
oleks pilet olnud mingi 65 USD. Niisiis otsustasime minna Crying stone’i
vaatama (6 kilomeetri kaugusel linnast). Matatu pani ikka õigest kohast mööda umbes
kilomeetri, öeldi et siinsamas.. jaajah. Aga saime siis kohalikelt juhtnöörid
ja mina jälgisin Google mapsi kaarti ning jõudsime otse õigesse kohta. See
vaatamisväärsus asub teest ca poole kilomeetri kaugusel ning avalikku reklaami
ega viitasid sinna pole. Ümberringi näljased kohalikud küla asukad vahtimas ja
jälitamas. Mingi 10 tükki oli lõpuks meie järel ja ümber. Kivi hakkas ka
paistma. Vahetult enne kivi oli aga selline seis, et Christine oli nii ära
hirmutatud, et ütles tema ei julge edasi minna. Kohalikud rääkisid talle Suahiili
keeles, et kui me 300KSH ei maksa siis nad söövad ta ära. J Mina selgitasin talle, et tuleb lihtsalt
ignoreerida neid ja edasi minna, sest kui ma oleks neile maksnud siis oleks
võinud tõesti asi kontrolli alt minna- siis oleks ilmselt terve küla kohal
olnud. Olen liiga kaua Keenias juba seda eluolu siin näinud ja tean kuidas siin
enam-vähem käituma peab. Pidin teda pikalt veenma enne, kui saime edasi minna.
Antud kivi ise väga huvitav vaatamisväärsus juba sellepärast, et vähesed
keenlasedki teavad seda. Vikotria järve kohalt saabuvad vihmad sajavad sellele
kivile sellise nurga alt peale, et kivi ülevalt osast hakkab vesi alla jooksma
ning see 40-meetri kõrgune kivi jätab mulje nagu see oleks nuttev inimene. Seal
kivi taga olid veel ühed suurema linna inimesed, mis ilmselt tekitas Christine’s
veidi turvalisema tunde. Tagasitulles suutsin ühe kivi pealt libastuda ja saada
väikese kriimustuse aga ei midagi hullu. Läksime siis tee peale tagasi ja
suundusime tagasi Kakamega linna. Kaardi pealt vaatasin, et linna lähedal on ka
üks suurem mets otsustasime ka selle üle vaadata. Jõudsime siis mootorrattaga
sinna kohale. Alguses juhatas mingi turva, kontorisse, kus hakati jälle mingit
pileti raha omaalgatuslikult küsima. Ütlesin, et pole niipalju maksta ja
läksime edasi. Vaatasin, et mingit väravat polnud ja saime rahulikult metsa
sisse minna ilma, et keegi undama oleks tulnud. Mingi 50 meetrit metsa sisse
minnes läks õhk järsku niiskeks. Ja siis hakkas Christine ette kujutama, mis
loomad ja ussid seal olla võivad ja jooksis metsast tagasi välja J Ma ise kõndisin enam-vähem seni kuni rada
hakkas ära kaduma ja tulin tagasi. Ühtegi ohtlikku looma ei näinud, sest see
polnud veel päris õige vihmamets. „Vihmametsast“ väljatulles kõndisime teeni ja
võtsime motika, millega läksime matatu peale, mis viis meid siis Kakamegast
Kisumusse (suurem linn Viktoria järve ääres). Teekond oli pikk umbes 50
kilomeetrit aga aega kulus rohkem kui 2 tundi, sest meie transpordivahendil
olid ilmselt käimas viimased elupäevad. Tundus, et suurt lärmi tehes suutis
kuidagi veel helilainete abil edasi liikuda. Pimedas umbes kella 20 paiku jõudsime
Kisumusse, kust läksime siis mootorrattaga Christine sõbranna juurde ööbima (ca
5 kilomeetrit linnast välja Nakuru poole). Christine rääkis kuidas see
mootorratta vend ja paljud kohalikud minu seljataga üritasid kogu aeg midagi
organiseerida rääkides Suahiili keele asemel kohalikus hõimu keeles, mida ta
isegi ei oskanud.
Laupäeva hommikul käisin kähku jooksmas ära, sest päeva poole läks
halastamatult kuumaks ca 35 kraadi. Vahepeal pidi limonaadipeatusi tegema, sest
isegi hommikul oli temperatuur üle 27 kraadi. Päevapeale sai siis veel Kisumut
avastatud ja Viktori järve ääres kala söödud.
Pühapäeva pärastlõunal hakkasin tagasi Nyahururusse tagasi liikuma. Ilma
tõrgeteta jõudsin õhtuks koju.
Algas viimane raskem treeningtsükkel. Kolm päeva sain treeninda, olin
ilusti ära taastunud ja minek oli väga hea. Aga siis... järsku hakkasin tundma
õlas mingit imelikku valu. Mõtlesin, et vahetevahel ikka valutab. Aga asi läks
aina hullemaks. Õhtul oli selline tunne, et nüüd on kõik kah. Ma arvan, et õlas
oli närvipõletik. Pidin üks õhtu valu tõttu ära lämbuma. Ahmisin õhku nagu
ummuksis kala, sest sügavalt hingata polnud võimalik, kuna tekitas tohutu valu
õlga. Mingi päev läksin haiglasse ning kirjutati põletikuvastased ravimid,
tegin igaksjuhuks ka vereproovi, mis andis alust arvata ka bakteriaalsele
infektsioonile, seega olin sunnitud ka antibiootikumi kuuri läbi tegema.
Igaljuhul ainuke treeningpaus siis laagris 11-14 märts. Paradoksaalsel kombel
mitte jalgade vaid hoopis õla tõttu. Siis kui põletik õlas oli proovisin ka joosta
aga 4 kilomeetrit oli selline juba selline piin, et higimull oli otsa ees aga
mitte jooksmisest vaid valust.
26.ndal märtsil viimane pikem trenn. Organiseerisin mootorratta ning
Hendrik oli nõus tulema filmima. Lisaks tuli naaber ka trennikaaslaseks.
Esimene pool sai keritud päris kõrge tempoga , sest oli lauge aga teine pool
sisuliselt ainult tõusis seega tempo langes. Igaljuhul korralik trenn algus
altituud 2350m lõpp aga üle 2600m. See selgitas nii mõndagi, miks lõpus kraan
kinni oli. Trenni pikkus 30 kilomeetrit ning keskmine tempo 3:52 min/km.
Madalatel pööretel võib täitsa joosta. Võib öelda, et selle trenniga sai see
laager vormistatud. (https://www.youtube.com/watch?v=YSgBVCDt4xw)
Enne laagri lõppu käis külas ka
ehitusinseneriks õppiv Keenia neiu. Huvitav oli teada saada, kuidas siin
erialased asjad enam-vähem käivad. Sai talle ümbruskonda näidatud, nii Thomson
fallsi kui ka jõehobusid. Igaljuhul seeaasta oli palju seiklemist, uusi tutvusi
aga ka hulganisti kilomeetreid. Kokku 3 kuuga sai läbitud natuke rohkem kui
1600 kilomeetrit. Ülesehitus oli jämedalt selline, et esimese raske kuu järel
(veebruari alguses) siis 4-päevane Mombasa trip ning teise kuu järel (märtsi
alguses) Eldoret-Kisumu trip. Muidugi jalad seinale ei läinud, sest ka
puhkusenädalal tuli pea 15 kilomeetrit päevas keskmiselt. Lihtsalt vaimselt sai
ringirändamisega joonel hoitud.
Kaks päeva enne lahkumist, tuli
Matathi (kunagine tippjooksja) Mukunga juurde elama. Niisiis paar viimast päeva
särast uuem Hilux meie hoovis. Kõige huvitavam ongi see, et Keenlased tihtilugu
jäävad iseendaks ning lähe uhkeks. Olgugi et tal on ilmselt varasi (kinnisvara-
Nairobis, Naivasas ja Nyahururus) isegi rohkem, kui miljoni euro eest siis tuli
elama kuuks ajaks Mukunga umberikku, sest on lihtsalt varasemast ajast Mukunga
sõber. Minu jaoks see on juba austust vääriv näha, mis maksab sõprus. Ise
elasin ka täpselt analoogses kõrvaltoas ning ei näinud ka erilist põhjust
vingumiseks. Kui ma esialgu temaga tuttavaks sain siis ütlesin, et kõva vend
oled, siis tema jäi väga tagasihoidlikuks ning ütles, et olen üks tavaline
veteran (32-aastane on siis). Poolmaratoni rekord on tal nii kõva, kui 58:47.
Koju reisil juhus veel üks huvitav seik, kõndisime ühe Saksa tüübiga
Nairobi lennujaamas ringi ning ajasime omavahel juttu ja siis järsku üks
aafriklane ütleb mulle: Moi. Are you finnish? Ütlesin, no but you was almoust
right. Olin ikka väga hämmastanud. Siis rääkis sakslane ja Somaalane arvas
täpselt, et see on saksa aksent. Ta oleks võimeline ära tuvastama rohkem kui
pooled Euroopa aksendid- väga hea kõrvaga. Ta ise õpib Rootsis ülikoolis aga
mõlemad vanemad Somaaliast. Igaljuhul väga intelligentne tüüp oli, respect.
Kui tavaliselt on blogiga nii,
et annab pastakast välja imeda laused siis seekord oleks ilma kärpimiseta veel
kaks korda pikem tulnud. Seekord sai tekst nii pikk, et mul ema ei viitsi ka
seda läbi lugedaJ
Eks vaatab, mida nüüd 10.ndal
aprillil Rotterdami maraton toob. (Mingit avalikku ennustamist ei tee, sest see
tundub väga jabur. Eesmärk aega välja öelda nädal aega varem, kas on mõtet? Kui
on teada, et isegi 35. kilomeetril võib kõik veel trastiliselt muutuda.)
The Crying Stone of Illesi- Kakamega (Eldoret-Kakamega-Kisumu trip) |
Lake Victoria (Eldoret-Kakamega-Kisumu trip) |
Ugalipäev ei ole pidupäev |
Nii juhtub kui inimeste IQ miinustesse kipub. |
Lähme üles mägedele (pikk jooks) |
Lähme üles mägedele 2 (pikk jooks) |
Olümpiasangar Mukunga juures elamas |