Total Pageviews

Friday, February 28, 2014

Keenia laager

Uue aasta esimesel õhtul sain kokku Tallinna sadama reisiterminalis Tiidreku ja teiste reisikaaslastega. Laev alustas sõitu kella 18-ne paiku ning hommikul olime Stockholmis, kus võtsime 2 taksot ja panime Arlanda lennujaama poole ajama. Lennuk väljus 2. jaanuaril kella 17-nest, väike ümberistumine Amsterdamis ja siis juba lend Nairobisse. 3.jaanuari hommikul olimegi Keenias. Väike ärevusmoment, kas pagas jõuab kohale - kõik said oma pagasid kätte välja arvatud Tiidreku üks pagas jäi kaduma.
Lennujaama väljapääsu juurde oli Mukunga vastu tulnud koos Matatu juhiga. Välja astudes tervitas veel mõnus soe õhk ja päike. Ega siis muud, kui Matatu (üldjuhul 12-14 kohaline Toyota mikrobuss-levinuim kohalik ühistranspordi liik) peale ja Nairobisse. Seal vahetasime endi eurod keenia shillingiteks (1 EUR= ca 118 KSH).  Sellepeale läks omajagu aega ning siis suundusime otse Nyahururu suunas.  Umbes tund aega sõitu ning  tegime peatuse Rift Valley oru ääres, sest see oli väga ilusa vaatega koht, kus sai ka pilti tehtud. Peale seda jätkus sõit laagripaiga poole, umbes 3 tundi oli veel jäänud. Lennujaamast sihtkohta ca 200 kilomeetrit ehk siis umbes 4 tundi siin arvestatakse sõitu üldjuhul ajas mitte kilomeetrites, sest teede kvaliteet varieerub väga suurel määral. Nende jaoks, kes esimest korda Keenias olid läks sõit kindlasti üpris ruttu, sest loodus on seal nii rikkalik, et vaadata oli palju. Igasuguseid erinevad pinnavorme: kustunud vulkaane, mägesi ja orugusid. Lisaks kõiksuguseid taimi ja savanni puid, mida varem näinud ei olnud.  Kolmandaks erinevaid loomi nagu gaselle, sebrasid, eesleid, pühvleid ja ahve.
Nyahururusse kohale jõudes oli esimene mulje see, kuidas siin inimesed elada saavad? Sest kõik tundus nagu oleks saabunud kuskile prügimäele- sest maapinnal ühtegi prügivaba ruutmeetrit ei leidunud vähemalt linna keskmes. Tänav oli täis inimesi ning seal liikusid ka loomad nagu näiteks eeslid, lehmad ja kitsed. Turuleti moodi putkasid leidub seal sadu, kus keegi müüb puu- , juur- või köögivilju. Linna suuremast mürglist läbi jõudnud sõitsime kooli õue, seal asusid majutuskohad kooli kõrval majas 7-le eestlasele. Mina ja Hendrik (aitab Valdurit filmi tegemises) läksime aga pickup’i  kasti peale ja sõitsime siis Tiidrekust ja teistest umbes 1 km kaugusele. Seal asus meie elamine, kus ma elasin kuuaega 3-ndast jaanuarist 2-se veebruarini.  Maja ise asus linna ühes rikkamas rajoonis, ning selle linna kõige rikkama inimese maja naabruses. Kindluseks ümbritses hoonet kivist kaitsemüür, millel ka teravate äärtega traadid ülemises osas, et keegi sellest üle ei roniks. Meie ööbimiskoht oli varem arsti kodu seega väga uhke Keenia või siis ka selle linna mõistes. Peale minu ja Hendriku elas seal ka majaomaniku (perenaise Sarah’i) vennapoeg (Daniel). Daniel läks iga päev tööle kella 7-me paiku ja tuli 21 paiku. Tema tööpäeva pikkus pidi olema  rohkem kui 11 tundi ning ühes kuus 2 puhkepäeva ja palk väiksem kui 100 eurot kuus. Kõige huvitavam on see, et alati oli ta väga rõõmsameelne ning tüdinenuna mina teda ei näinud. Kindlasti on meil keenlastelt peale jooksmise muudki õppida.    
 Kava hakkas olema nii, et hommikul 7-st äratus siis hommikusöök  ning 9 paiku hommikune põhitreening. Päeval 14-ne paiku lõuna, peale seda väike puhkus ning õhtune taastav treening kella 17-st siis üldjuhul peale trenni  kooliõues Tiidreku juures koos Tiidreku ja Mukungaga kereharjutused ja venitused. Siis kella 19-ne paiku õhtusöök ja siis 20-21 vahel magama. Alguses hoiatati meid, et pimedas ei ole üldse soovitatav siin jalgsi käija aga tihtipeale juhtus just nii, et järku oli pime ja tuli jälle pimedas läbi linna minna.  Pimedaks läks väga ruttu ligi 15-ne minutiga. Kuid olles pimedas liikunud juba kümneid kordi tundus see koht ikka väga turvaline, ilmselt on Tallinnas pimedas liikumine teatud piirkondades kordades ohtlikum. Perenaine kinnitas ka seda, et see on Keenia üks turvalisemaid linnasi üleüldse, seda kuulsin veel mõne kohaliku käest.
Esimese treeningu Keenias Nyahururus tegin ma 4.nda jaanuari hommikul. Jooksin  rahulikult 10 kilomeetrit, tempo oli rohkem kui poolminutit kilomeetri kohta aeglasem, kui Eestis joostes. Kui varem ma hingates sellest aru ei saanud, et õhk on siin hõredam siis trenni tehes oli seda kohe tunda. Peale trenni oli ka hingamine teistsugune. Ma ei tea, kas une ja hüperoksia (madal hapniku osarõhk) tingimuste vahel on mingi seos aga mulle tundub, et uni tuli mul paremini Keenias kui Portugalis või Eestis treenides. Võib-olla tekitab hapnikudefitsiit lihtsalt suuremat koormust organismile ning läbi selle parem uni.

Jooksu käigus on tavaline see, kui lapsed hüüavad „how are youuu?“ või „hello“ ja jooksvad mitmekesti või üksinda sul järel, kuni ära väsivad. Pidevalt hüütakse Mzungu (valge mees) ja vaadatakse meid valgeid nagu maailmaimet, kuna see koht ei ole eriti populaarne treeningpaik valgete seas nagu Iten. Samas kohalikke jooksjaid on siin mitmeid sadu.Kusjuures siin linnas elas kuulus pikamaajooksja Samuel Wanjiru (jooksis 18.ne aastasena poolmaratoni maailmarekordi ja tema käes on OM maratoni rekord), kes 2011 aastal kukkus kodus rõdult alla (asjaolud pole päris selged)  ja hukkus.
Esimese õhtuse treeningu lõpus läksin ma staadionile, et teha siis mõned jooksuharjutused. Seal olid  veel tund aega enne pimedat mõned lapsed mängimas. Ise hakkasin siis jooksuharjutusi tegema ja vaatan, et mis värk on, miks nad mind järgi teevad ja mõtlesin automaatselt, et äkki mõnitavad J Aga tegelikult oli asi vastupidine, sest kohalik rahvas austab valget inimest väga. Nende jaoks on valge inimene nagu eeskuju ja tahavad meilt hoopis õppida.
Olles treeninud  nädal aega Keenias sai selgeks, et teedevõrgustik on siin väga tihe. Radasi on 10km raadiuses kindlasti üle 1000 kilomeetri. Kui näiteks Monte Gordos sai põhiline teede võrgustik selgeks vähem kui nädalaga siis Nyahururus kulub nende tundma õppimiseks rohkem kui kuu. Pealegi võis algul jääda mulje, et jooksurajad on kuskil põldude vahel siis tegelikult oli valikut palju. Elamiskohast  umbes poole kilomeetri kaugusel asus suur golfiväljak, mis tuli üllatusena kui Tiidreku ja Mukunga juhtimisel sinna jooksime. Sest ei osanud arvatagi, et selline asi võiks seal eksisteerida. Ümber golfiväljaku joostes sai kokku umbes 3 kilomeetrise ringi. Veel suurem üllatus oli see, kui läksime tegema mäetreeningut jõudsime joosta soojenduseks ca 3km ja siis näitas Tiidrek kõrget juga ja sügavat orgu, kus kasvasid igasugused puud ja põõsad.  See juga jäi majast kõige lühemat teed mööda vaid 1,5km kaugusele. Mäetreeningu lõpus jooksime koos jõehobude juurde, mida ma ka ei uskunud, et sellised loomad nii lähedal elavad ca 2km kodust. Silmaringi huvides mainin, et Aafrika ohtlikuim loom on jõehobu. 
Lääne jooksjad saavad Keenias reeglina alati põõsas käia nii aeg-ajalt, eriti need kes esimest korda laagris. Mitte hirmust vaid põhjuseks on võõrad bakterid ja harjumatud toidud.  Toitudest niipalju, et Keenias on need suures osas tervislikud. Mõistagi palju süüakse puuvilju, kuid  kohalikele on põhisöögiks siiski teraviljad eeskätt mais, millest tehakse Keenia rahvustoitu Ugalit (maisi jahu + vesi = nagu maitsetu ja kõvaks läinud mannapuder) paljud jooksjad usuvad, et see on üks põhjusi miks nad kiiresti jooksevad, muidugi päris nii lihtne see  ei ole. Ugali kõrvale süüakse erinevaid hautatud köögivilju nagu näiteks ube, herneid ja tomatit. Juurviljadest on levinud ka meile tuttavad kartul ja porgand. Teine Keenia traditsiooniline toit on Chapati (nisujahu+ õli+ vesi+sool+suhkur) meenutab kujult pannkooki, sitkem, maitselt üpris neutraalne, kuid mitte maitsetu. Nende jaoks on see natukene analoogne nagu meile leib või sai. Seda süüakse üldjuhul mingi salati või kastmega, liigitub pigem soolase toidu alla. Sealsetest jookidest on vaieldamatult levinuim Keenia tee (must tee + piim +suhkur + Tea Masala või ingveri pulber)  minule meenutab see pigem kakaod kui teed.  Keenia köögipoole pealt on kindlad lemmikud Chapati ja Keenia tee. Levinuimad puuviljad on siin banaan, mango ja ananass. Banaani hind jääb meie rahas kuskile 25-35 euro sendi kanti. Sama lugu on mangoga aga sealset mangot ei anna võrrelda sellega, mida saab poeletilt Euroopast, sest siia tulevad need üpris toorena ning küpsevad tükk aega enne kui maitsvaks muutuvad.
Ühe korra pidin küll ka vedelaks lööma, nimelt nädalalõpus läksin üksinda pikemat otsa jooksma 20km kokku, jooksin mööda maanteed 10km linnast eemale ning siis pöörasin tagasi, tunne hea ja puha. Jõudsin ca 1-2km tagasi joosta, kui näen põllupeal jookseb minuga paraleellselt üks naine, käes pikk terav nuga  ca 30 cm pikkune. Esialgul nagu ei oskanud ohtu aimatagi joostes on see siin tavaline, et kohtad trenni ajal mitmeid põllumehi/-naisi machete käes, mõtlemata sellele, et kellelgi peaks olema halbu kavatsusi. Aga see naine jooksis nuga käes, niiet asi tundus eos kahtlane. Seda enam  järsku hakkas ta diagonaalis üle põllu minupoole jooksma. Mina jooksin endiselt rahulikult omas tempos. Varsti jõudis ta sõiduteele, mina paremal pool kätt tema vasakul pool teepeenral. Ja tema jooksis ikka otse minu suunas diagonaalis üle sõidutee ja siis spurtis otse minu suunas pikk nuga käes säramas, vahemaa oli lõpuks temaga mingi 5 meetri kanti. Enam ma ei hakkanud ootama ja panin kähku tempot juurde. Peale seda ta võttis hoo maha, jäi seisma ja hakkas naerma. Seda ma ei tea siiani, kas ta oli omamoodi huumorisoonega või oligi psühhopaat. Igaljuhul mida pidasin õigemaks jätta see küsimus vastuseta. See oli ka ainus ebameeldiv kogemus Keeniast.
Võib-olla natukene adrenaliini saime ka siis, kui käisime oru põhjas elevandi luurel, et neid lähedalt näha, nad tulid mööda oru põhja kuni 75m kõrgune kosk ette tuli ja naasesid tagasi tuldud teed. Nad viibisid seal kandis umbkaudu nädal aega.  Perenaine teadis rääkida ka seda, et esimestel päevadel kui tulime olevat elevandid ka linnas möllamas käinud. Inimesed olevat neid machete’dega ja odadega üritanud ära tappa, samal ajal turvasid politseinikud relvadega loomi, et inimesed neile viga ei teeks. Kuna loomad on väga suured saaksid kohalikud mitu tonni liha aga kuna elevandid on kaitse all on nende tapmine keelatud, ning sellele järgneks karm vangla karistus. Õnneks seekord jäid elevandid ellu.
Lisasündmuseks oli veel see, et ma sain pidada enda (kahekümne)esimese sünnipäeva Keenias. Tiidrek korraldas meeldejääva sünnipäeva, pole just tavaline, et minu sünnipäeval saab väljas šašlõkki valmistada. Külaskäike tuli veel 4 tükki: sai käidud Nyahururus Mukungal külas, perenaise maakodu uudistamas, samas linnas elavanud profijooksja juures külas, kes teenib leiba Jaapanis profilepinguga ning veel käisime külas Mukunga sünni-/maakodus.Neist kõige suurem sündmus oli neist viimane, kui käisime ca 150km kaugusel Mukunga juures maal. See koht asub Karatina linna lähedal ning sealne piirkond pidi olema Keenias üks kolmest ilusaimast. Sinna läksime kogu pundiga 10-kesti. Tiidreku isa andis mootorsae Mukunga vennale üle, see oli väga eriline sündmus eriti Mukunga pere jaoks. Mukunga maakodu ümbruses asuvad hiiglaslikud teeväljad, väiksena juba umbes 7 aastasena korjas ta teelehti ning teenis niimoodi elatist endale ja perele. Ta demonstreeris ka kuidas ta neid korjab, see oli väga muljetavaldav – see kui kiiresti ta kaed käisid oli hämmastav. Mukunga kodu juurest paistis ka Mt. Kenya mägi nagu see oleks kohe seal aga tegelikult asus tipp alles ca 30km kaugusel. Seal kohe lähedal käisime ka parajas dzunglis, seal elutsesid lahedad ahvid (valge-musta kirjud) mitte pandad vaid ikka ahvidJ Päev sai väga tegusalt sisustatud, peale Tiidreku vanemate tulime kõik pimedaks Nyahururusse tagasi nemad aga jäid nädalaks kohapeale mootorsae väljaõpet andma ja sealset elu kaema.

Üldine info meie laagripaiga kohta oleks selline, et temperatuur oli päeval kuskil 18-25 kandis. Igapäev sai joosta lühikeste riietega välja arvatud siis kui nahk liiga punaseks läks ja olin sunnitud vahelduseks pikki riideid kasutama.Kuuaja jooksul kordagi ei sadanud, kui välja arvata ühel öösel tuli paar piiska, sest hommikul oli teepeal vihmatilkade jäljed maas ja Hendrik kuulis ka, et midagi nagu sadas. Viibisime ca 2400m kõrgusel merepinnast, ekvaatorist vaid 6 kilomeetri kaugusel. Loodusvööndiks siis savann- siin on kaks aastaaega kuiv aastaaeg ja niiske aastaaeg. Vihmaperiood on laias laastus (märts, aprill, mai, oktoober, november, detsember) ning põuakuud on (jaanuar, veebruar, juuni, juuli, august ja september).
Jooksu kohta ka natukene, et kilomeetreid tuli siis laagris 536. Ühes pikas trennis tuli tõusumeetreid lausa 326. Tegin mäkkejookse, tempojookse, lõike -  kõike mõõduka intensiivsusega, hoidsin ennast pigem tagasi. Linnas asub ka staadion, kus käivad kohalikud jooksjad treenimas. Kusjuures kõik käivad samal ajal ja ainult teatud päevadel. Staadioni treeningud on teisipäeval, kolmapäeval ja reedel hommikul kuskil 8-10 vahel on tipptund. Ise käisin staadionil vaid üksikuid kordi aga kui seal treenisin siis oli jooksjaid suurusjärgus ca 100 tükki. Ja õnnestus tuttavaks saada ka Bedan Karoki Muchiriga, kes jooksis Londoni olümpial välja 5.koha ning kelle rekord on 10km niikõva, kui 27:05,50.
2.veebruaril asusin siis koduteele umbes kella 14 paiku. Algas sõit Matatuga ca 3,5h, reis läks väga kiirelt, sest sain tuttavaks minu kõrval istunud politsei ohvitseriga, kellega sain rääkida Keenia elust pikalt ja laialt ning uurida, kuidas nende arust asjad toimivad ning kuidas nad üleüldse sealse eluoluga rahul on. Tema arvates on Keenia parim koht, kus elada. Seda sain siis teada politsei ohvitseri vaatevinklist. Nairobis juhatas mind veel taksojaama ka ära. Taksoga sõitsin siis lennujaama ning seal kohtusin juba tuttavatega Valduri ja Matiga, kes läksid nädal enne laagri lõppu Iteni ja tulid Itenist lennujaama, kust edasi meie reis kattus.

Keenia punt

Mt. Kenya

Linna tänaval (Nyahururu)

Staadion (Nyahururu)

Meie elamine

Maja tagune vaade

Lapsed koolilõunal

Filmivõtted Mukunga maakodus

Mukungaga pilti kah tema kodus..


Mukunga teeistandus
Puu


Maadeavastused
Õnnestus õues salamandrit ka näha- salamander ei oskanud taevavärvi ennast muuta, läks alt sellega. 
Thomson falls

Staadionil

Ahv puuotsas
Lõpetuseks tahan tänada Tiidrek Nurmet organiseerimise, nõustamise ja hea seltskonna eest. Lisaks olen veel tänulik treenerile Ants Kuusikule ja toetajale Meelis Atonenile ning ülejäänud pöidlahoidjatele.