2014. aasta peale
Tallinna maratoni oli vorm enam-vähem vabalanguses, sest tekkis vigastus,mille tõttu oma jooksutreeninguid
väga sageli ära jätta tuli. Alles detsembri keskpaigas tundus vigastusega ühel
pool olevat. Laagrini Keenias jäi napp nädal. Kuna pean enda jaoks oluliseks
spordi kõrval ka hariduse omandamist siis seekord sai võetud vastu otsus, et
sätin mineku ja tuleku aja enda jaoks individuaalselt paika nii, et saaksin
maksimaalselt pika laagri ning samas kooliga järjel olla.
Lendasin Keeniasse
24.ndal detsembril ja sealt tagasi
19.ndal veebruaril. Laagri pikkuseks kujunes seega 57 päeva. Jõulud veetsin lennukis ning Keenias. Minu
teekond Nairobist elamiskohta kulges nimelt siis Nairobi lennujaamast taksoga
Nairobi matato jaama ning sealt matatoga (ca 15 kohaline väike buss) 3-4 tundi
sõitu elamiskohta Nyahururusse (seal olin ka eelmine aasta).
Hommikul 9-10 paiku
olin elamispaigas kohal ning tegin kohe ka esimese rahuliku jooksu kusjuures enesetunne
oli väga hea. Aga jalad hakkasid jälle vaikselt märku andma ning see tekitas
tohutu ebakindluse, et selle laagriga on kõik, sest arvasin kui jalad juba
esimeste rahulike trennidega streigivad siis mis teevas nad koormuse
lisandudes. Olgugi, et esimene nädal valutasid kõik kõõlused kordamööda
ebatasaste teede tõttu siis ülejäänud 50 päeva olid lihtsalt super! Ehk siis
sisuliselt 2015 aasta algusest sujus
kõik suurepäraselt. Ilmselt harjusid kõõlused ja lihased kohalike radadega
lihtsalt ära ja arvan, et suur kasu oli ka kohaliku massööri tööst. Minule tema
masseerimis meetod sobis, sest ta pööras suurt tähelepanu ka kõõlustele
erinevalt paljudest, kes tegelevad vaid lihastega. Samas tundis ta ilma
mainimata kohe ise ära kus on probleem.
Treeningu poole pealt
seekord nii, et koostasin endale plaani
ise ning korrigeerisin, seda jooksvat. Tundsin, et mulle sobis see lähenemine
isegi kõige rohkem. Sest, kes tunneb
sportlast kõigeparemani- eks sportlane ikka ise. Seda enam, kui treeneri pilgu
all ei ole siis on temal üpris võimatu seisundit jälgida. Põhiline, et
treeningud oleks ikkagi loogiliselt ülesehitatud.
Põhimõtteliselt oli
nädalas 3-4 põhitrenni päeva ning 2 rahulikumat päeva ja üks puhkepäev.
Põhitrennid siis pikk jooks, tempokross (10km), mäkkejooksud ja staadionil
lühikesed lõigud (sageli 200m lõigud- palju kordusi aga mitte väga kiiresti).
Põhitrenni päevadel tavaliselt 2 trenni. Mõnel kergel päeval sellised ergutavad
50-100m spurdid trenni lõpus. Aga üldjuhul lähtusin põhimõttest, et kerge päev
on kerge s.t. 1 trenn kergel päeval.
Arvan, et see võis ka selle treeninglaagri edu võti olla, et kergel
päeval või puhkepäeval tuleb julgeda puhata. Sain terves laagris sisuliselt
kõik kvaliteettreeningud tehtud nii nagu plaanisin.Lisaks sobilik massaaz aitas
jalgades ülekoormusvigastusi vältida ning puhke- ja kerged päevad lasid
organismil ära taastuda nii, et väsimus ei hakkanud akumuleeruma.
Sportlane suudab
treeninguga üldjuhul toime tulla, sest on sellega harjunud aga puhkepäevadel võib
palju raskem olla, sest see ei ole nii harjumuspärane.Peaaegu igal puhkepäeval
püüdsime, leida mingit huvitavat ühistegevust või siis võtsime ette väljasõite
motikaga. See lasi vaimul puhata. Sportlane peab olema sportlane siis, kui teeb
sporti aga vabal ajal ei tohi sellele ka üleliia mõelda -see võib ära kurnata.
Ühesõnaga Keenias Nyahururus oli meil väga hea kokkuhoidev seltskond, mis
muutis treeninglaagri rutiinivabamaks.
Kokkuvõttes sai
laagris vähem kui kahe kuuga läbitud 1052 kilomeetrit, kusjuures palju kvaliteettreeninguid.
Sai laotud korralik baas, mille pealt võib julgelt edasi minna. Arvan, et
seekordne laager tõi palju suurema efekti, kui eelmise aasta oma. Eelmine aasta
jäid verenäidud keskmiseks või alla selle, peale ühe kuus pikkust Keenia
laagrit aga see aasta on väikene mäestikuefekt ka lisaks olemas. Minu jaoks on
ilmselt 1,5-2 kuud mäestikus olekut vajalik, et see muutus tekiks.
Laagrit kojusõit ei
sujunud seekord väga kiiresti, sest lend tühistati reisi kestvus venis ca 30
tunni pikkuseks. Jõudsin Eestisse alles Eesti Meistrivõistluste päeval südaöö
paiku. Starti läksin kella 15 ajal ning distantsiks siis 1500m. Jooks oli küll
üpris ebaühtlane, kuid suutsin siiski joosta iskliku rekordi küllaltki napilt, ajaks
4:14,45. Enesetunne küll lubas justkui lõputut kiirust. Järgmine päev oli kavas
3000m ja enesetunne taas hea. Jooks ühtlaselt tugev ning palju mehi jooksid oma
isiklikud- nii ka mina. (8:53,61) Jäin resultaadiga rahule. Sest ma tean, kui
raskelt tulevad lühikestel distantsidel mul aja parandused. Üks päev puhkust ja siis kolmas võistlus.
Päril oli kavas 9,5km jooks maanteel kahe suurema tõusuga. Enesetundel justkui
polnud viga aga jalalihased kahest kiirest hallivõistlusest kanged. Suutsin
hoida küll ühtlaselt head tempot, kuid lõpuks pidin siiski tunnistama Raivo
Alla paremust.
Patsu kah |
Thomson falls |
Tulekahju Keenia moodi- paar inimest kustutab sada tükki vaatab pealt. |
Nakuru staadion |