Hooaeg (2014)

Peale Keenia laagrit (2014)

    

     Pole pikka aega postitanud aga nüüd tuleb korralik stoori selle eest. Juba pikemat aega olen plaaninud kirjutada aga pole pihta saanud, sest Eestis on nagu ikka piisavalt kiire kuhugi ja tegemist omajagu (kool ja trenn)  -  olles Keenias uue aasta vastu võtnud otsustasin, et on viimane aeg eelmisest aastast kokkuvõte teha. Keenias aeg ei ole raha nagu meil, sest raha siin nagunii kellelgi ei ole:) Kuna aega on nüüd üle siis tuleb ülearune ära kasutada.

     Asja juurde  ehk siis, milliseks kujunes aasta peale esimest korda Keeniast naasmist. Esimesteks võistluseks olid veebruaris sisehallis toimunud EMV, kus  jooksin  1500m ajaga 4:17,33 ja 3000m resultaadiga 9:04,50. Esimene neist oli 3 sekundi jagu kehvem isiklikust ning  viimane vaid ühe sekundiline kahe aastataguse isiklikurekordi parandus. Täielik pettumus!!! Sellised tulemused tekitasid ülima motivatsioonilanguse aga seda õnneks mitte pikalt, sest juba peale kahte päeva võistlemist tuli kolmas võistlus järjest, nimelt Staieri talvejooks. Seal õnnestus mul jooks võita, edestades Kaupo Sasminit. Ehk siis igapäevaga hakkasin liikuma paremini. Järelikult, mis mõjutas minu tulemust??? Väsimus siis ilmselt mitte, kuna igal järgneval võistluspäeval oli enesetunne justkui parem kui eelneval ja jõudu rohkem. Tegelikult on loogiline, et ühepäevaga jõudu oluliselt juurde ei tule aga mis siis juhtus... igal järgneval päeval olin ca 1,5kg kergem.  Ehk siis 1500m jooksin umbes 78kg kehakaalu juures, 3k ca 76kg ning kolmandal päeval ilmselt juba kehamassiga alla 75.

Toitumine

             

Piltlikult 

                            

     Kehakaalu juures 75-78 kg olin olnud juba pea terve jooksjakarjääri jooksul. Kohe peale Keenia laagrit ma midagi ette ei võtnud.  Siis aga umbes märtsi keskpaigas käis „klõks“ ära. Mõtlesin, et ega enne, kui kehakaalu korda ei saa pole mingeid kiiremaid aegu pikematel distantsidel võimalik saavutada.

   

 Varasem toitumine:  (kehakaal 76-78kg)

*Kindlatel kellaaegadel ja üldiselt 3x päevas.

*Põhitoiduaineid vähe, ühekülgne

*Tugev tühjakõhu tunne enne järgmist söögikorda.

*Esimene söögikord kella 7:30 ja 8:30 vahel, viimane söögikord  kella 19 ja 20 vahel.

*Söögiportsjoni suurus suhteliselt suur. Tühje kaloreid andvad söögid: kartul, riis, juust, sai (söön ikka endiselt aga harva ning vähendan nende kogust teiste toitude arvelt)

*Hommikune trenn peale sööki.

Praegune toitumine: (kehakaal 68-70kg)

*Söögikordade aeg selliselt sätitud, et tühjakõhu tunnet ei tekiks ning ajajärgi mitte väga fikseeritud- söögiisu arvestades, 2-6 korda päevas nii nagu organism vajab.

*Palju erinavaid toiduaineid, mitmekülgne

*Enne järgmist toidukorda üldiselt tühjakõhu tunnet ei teki.

*Esimene söögikord kella 8:30 ja 9:30 vahel, viimane söödikord üldjuhul 20-21 vahel luban endale ka hilisemal ajal kui vaja.

*Söögiportsjoni suurus palju väiksem, kui varem.  Kõhtu täitvad toiduained: mitmevilja röstsai- sepik või rukkiröst, muna, verikäkk, juur- ja puuviljad.

*Hommikune trenn enne sööki.

Järelikult:

     Võib öelda, et varasem rutiini pakendamine mõjus minu kehakaalule halvasti  ning mis oli ka üpris ebamugav.

      Praegune toitumine on palju vabam ning nauditavam. Kui on tegemist näiteks kartulipraega siis kartulit ma söömata  siiski ei jäta aga võtan seda üpris minimaalselt, et praad sisaldaks ka köögivilju ja liha ning üldjuhul asendan  tavalise leiva ja saia täisteratootega (rukki- või mitmevilja röstsai- need täidavad kõhu). Kokkuvõtteks võib öelda, et valin mida söön, kuid ei seda ei järgi enam nii täpselt mis kell ja mitu korda. Kui hommikul on õhtusest söögikorrast kõht täis siis jätan hommikusöögi isegi vahele või  11- 12 ajaks, kui organism süüa varem ei nõua. Varasem viga oligi see, et sõin palju eesmärgiga vastupidada järgmise söögikorrani. Või sõin siis, kui oli söögikorra aeg aga kõht tegelikult tühi ei olnud.

     Strateegia muutus mõjus minu kehakaalule aga see ei sobi kindlasti paljudele ning levinud tervisliku toitumise kohapealt on mõned punktid lausa vastuolus. Samas tundub, et minu organismi jaoks see sobib, sest lihaste suurus on endine, kaalu erinevus on üldjuhul tingitud vaid rasva koguse vähenemisest. Ning tegemist ei olnud näljutamisega. Kõht oli kaalulangetus perioodil pigem harvem tühi, kui varasemalt. Kehakaalu sain ca 2 kuuga 78kg pealt 69kg peale. Seda muidugi tänu sellele, et sõin korralikult aga piisavalt vähe, et treeninguga kaal väheneks.

Hooaeg

     Märtsi keskpaigas hakkasin kaalu kontrollima ning mai keskpaigaks sain selle juba 69 kg peale ehk siis umbes 2 kuuga. Vastavalt kaalule langusele toimus ka tulemuste paranemine. Ühe kuuga olin juba ehk siis aprilli keskpaigaks kehakaalu saanud 70 ligi. Aprillis toimus kolm jooksu. Kaks tükki olid Viljandimaal , kus suutisin enda varaseimaid parimaid tulemusi korralikult parandada. Ning kolmandaks olid EMV murdmaajooksus, kus suutsin juba hästi joosta. 

     Mai kuul olin ka juba heas hoos ning viljandlastele tähtsaimas rahvajooksus (Viljandi järvejooksul) suutsin joosta tagajärjega 38:47-ga, millega ise jäin väga rahule. Pidu ei kestnud minu jaoks kauaks mai lõpuks kohtasin enda sõpra nimega Posterior tibialis tendon (sääre tagumise kööluse põletik).  Tegemist oli uue sõbraga (varasemad suurimad on olnud IT-band ja plantaarfastsiit). Lühemalt edaspidi kutsun uut sõpra lihtsuse huvides hüüdnimega (PTT). Kõik eelnevad kuuluvad ühte perekonda nimega kõõlused ja neil kõigil on olnud sama häda - põletik. Esimene kord tahtis (PTT) ravi mai lõpust kuni juuni alguseni kokku üks nädal. Juuni keskel külastas jälle ja tekitas uuesti nädalase pausi. Ehk siis vormi ajastamisest ja korrapärasest treeningust ei saanud juttugi olla.

     Juunis mõned keskpärased tulemused ja Narva poolmaraton, kus otsustasin ka WC turismi võimalusi kasutada. Poolmaratonist sai 10 kilomeetrit joostud (32:41) siis tekkis huvi selle üle, kuidas näeb välja Ramirendi välikäimla seestpoolt võistlustrassi ääres ja oi mis imet rajaääres umbes 10,5 kilomeetri peal paistis juba  ilus sinine kast teeääres seejärel vaatasin, et teine tundub väga üksik ja lipsasin sisse jättes teised kaaskannatajad edasi pingutama ise korraks ennast lõdvaks lastes. Sai siis sees ära käidud ning enda pettumuseks ega too teistest ei erinenud, mis stardipaigas suuremas seltskonnas seisid ilmsed kõik vennad omavahel. Aga, kui ukse avasin siis vaatsin, et täitsa arvestatavad jooksjad panid veel ukse eest mööda ega siis midagi, kui kähku sappa. Need mehed tahtsid joosta sinna 1:11 kanti arvestades tempot. Aga minu kannatuste rada ei olnud lõppenud, kuna pidin veel mõned korrad põõsas käima ja siis lõpuks hakkas veel pistma, seega  õnnestunud jooksust ei saanud juttugi olla poolmaratoni aeg vaid 1:15:14. Sellepeale võis ainult kehtada õlgu ja öelda mis siis ikka, et küll tuleb uus võimalus.

     Juuli möödus alguses juba palju tõotavalt, kui vanem sõber (IT-band) kuu keskel tülitas ja ühe nädala röövis. Trenniplaan löödi jälle sellega segi ja arendavate treeningutes jälle väike paus.

     Augusti alguses sai külastatud EMV, kus  1500m suurt midagi välja ei tulnud vaid 4:15,94, selle vabanduseks võib öelda, et see suvi rajatreeninguid peaaegu ei olnudki, sest nendega oleks olnud oht kohe mõni vigastustest taaskäivitada. Järgmine päev ootas, ees juba 5k jooks. Päike „kostitas“ 30 kraadise kuumusega aga sellest hoolimata olin võimeline jooksma 5.nda koha peale ajaga 15:38,34. Tulemusega jäin rahule eriti arvestades ilm ja ettevalmistust.

     Augusti keskpaigas ootas ees veel Rakveres Ööjooks. Tunne ja kõik korras, arvasin olevat võimeline jooksma hea aeg poolmaratonis, mis Narva poolikul ebaõnnestus. Ja oligi aeg käes, kui võistlusnäljas jooksjad olidki stardipauku ootamas. Peale starti mõtlesin, et kas ma olen ikka jooksuvõistlusel, sest otse ees lasti korralikku saluuti nagu oleks uus aasta tulemas. Aga see selleks sai siis see pull läbi sai ilusti jooksule keskenduda. Kuskil 6-7 kilomeetrini jooksin Anti Puustusega koos kordamööda tööd tehes. Peale seda jäin üksinda ja hakkasin eest tasapisi mehi noppima. Kuskil 14.ndal kilomeetril jõutsin Lehismetsale järgi, edasi passisin tema järel. Siis tundus juba üpris kindel joosta, kuna üksi oli kogu aeg hirm, et panen kuskilt valesti, sest mõnes kohas tuli joosta vaistujärgi. 18. kilomeetri juures püüdsime Tšerepannikovi kinni ning olime 1:10 graafikus. Rõõmu ei jätkunud kauaks, kui juba 2 minuti pärast tuli 20. kilomeetri tähis ning aru sain, et kuskilt isegi teadmata , kus kohast lõikanud olime. Finishisse jõudsime enne Mukungat mingi 1:05 kanti aegadega.          See oli ilmselt, minu suurim pettumus jooksuvõistluste korralduse kohapealt, kuna seda vaeva, mis rajal tühja nähtud sai vabandusega ei andesta. Soovitus korraldajale teinekord ostke fireworks’i asemel Hiinast 21,1 kilomeetrit LED’i riba ja pange rajale lamama ma pakun, et see ei lähe tulevärgist oluliselt kallimaks. Või siis tähistage rada lihtsalt ära. Sealt kus meie valesti jooksime (hiljem vaatasime järgi) ei olnud ühtegi suunaviita, see on küll täiesti uskumatu. Väga halb, et selline jooksuvõistlus ültse sarja kuulub, tekitab ainult segadust. Kahjuks mina selle võistlusekohta head sõna ei ütle , kuna kõige tähtsama asja kohapealt oli kokku hoitud. Halbade sündmuste jada jätkus, kui sattusime kojuteel veel avariisse ka.

Hooaja kulminatsioon

     Selle aasta maratoni otsustasin joosta septembris Tallinnas. Viis päeva varem pikkadel lõikudel tundsin, et vorm on väga hea vaatamata pidevatele tagasilöökidele hooaja kestel. Pikkade lõikudel 3:20min/km oli selline mugav tempo. See viimane treening andis kindlust hea aeg joosta.  Ja siis ei või olla...

Päev enne maratoni jäin nohusse ja olemine oli uimane. Kas tõesti järjekordselt nurjuvad minu plaanid see aasta.  Olin kogu maailma peale vihane. Tallinna maratoni päeva öösel und ei tulnudki võib-olla 1-2 tundi maksimaalselt.  Kui varem olin plaaninud aega 2:27-2:29 vahele siis mõeldes nendele tagasilöökidele kärpisin enda plaani ja tegin endaga diili, et alla 2:30 on super.

      Võistlushommik käes enesetunne selline enam-vähem ning tundus et sellepealt peaks normaalselt jooksma küll. Soojendus ja kõik tavapärane rutiin enne võistlust sooritatud ning enne stardipauku sisendasin endale, et esimesel kümnel kilomeetril on vaja „mootor käima“ joosta ja siis vastavalt tundele tempot teha.

     Rajale olin planeerinud punktid, kus ja kes mulle energiageeli pakub. Selle eest suured tänud vanematele, Ants Kuusikule ja Meelis Atonenile. Kuna energiavõlga ei tekkinud, tundub et asi oli üpris hästi organiseeritud.

     Siiski rajal ei läinud asjad nii nagu plaanisin, kiiremad kes läksid oodatult häid aegu ja EMV medaleid püüdma panid eest ära. Ise alustasin „vanade kaladega“ Kristo Reinsalu ja Andrus Leiniga koos jooksmist.

Tempo kõikus 3:30 ja 3:25 vahel esimesed viis kilomeetrit aga siis sisetunne ütles, et pean minema ja nii ma uhkes üksinduses jooksingi , kusjuures tempo tõusis vahepeal juba  3:15min/km ja 10km vaheaega jõudsin ajaga 34:19 ja 11. kohal. See vaheaeg tõotas rahuldavat aega. Samas edasi joostes püüdsin ühe kaupa mehi, kusjuures ühe kilomeetri jooksin ühe püütava järel ning tempo langes sellega kõvasti aga samas tundsin, et taastusin justkui ära, et edasi uuesti kiiremini joosta. See muidugi ei taganud absoluutselt ühtlast tempot. 14. kilomeeter oli minujaoks kõige  raskem, sest sel hetkel hakkasid peas mõtted käima, miks ma kellegiga tagantpoolt koos ei jooksnud, sest enda jõuvarude kohapealt olin skeptiline. Ning ei olnud enam kindel kas suudan tempot hoida. Kohta olin küll selleks hetkeks juba kahe positsiooni jagu parandanud. Ega midagi üle ei jäänud, kui joosta nii nagu jaksan. Tundsin, et eestpoolt ma kedagi ei püüa, pigem püütakse mind või jään oma postsiooni lõpuni hoidma.  

     Poolele maale jõudsin vaheajaga 1:12:07 ja 8.ndal positsioonil, mis tekitas peas hoopis uued mõtted. „SEE ON MINU VÕIMALUS“  Mõte, et keegi  mind veel tagantpoolt püüab kadus momentaalselt. Hakkasin hoopis mõtlema sellele, et sellist tempot hoides ma ei tohi EMV medalist küll ilma jääda.  Ja niisiis masinlikult ma töötasingi hoides tempot järgmisel 21.-32. kilomeetril 3:20 ringis. Aegu kalkuleerides teadsin, et esimesed sellise tempoga peaksid olema püütavad.  Vahe oli küll poolel maal lausa 1 minut ja 23 sekundit,  kui kuna mina jooksin igat kilomeetrit Sasminist ja Tserepannikovist jämedalt  5 sekundit kiiremini pidin ma teoreetiliselt nad enne lõppu kätte saama. Sellel vahemikult sain Meeliselt ja Antsult pidevalt ülevaadet, kui palju vahe vähenenud on ning see kinnitas, et sellises tempos ma peaks jooksikud kinni püüdma. 30.nda kilomeetri vaheaja punkti jõudsin ajaga 1:41:53 ning 7.ndal positsioonil. Vahepeal „neelasin“ ühe Keenia jooksja alla ning kuskil 38.ndal kilomeetril jõudsingi kahele eestlasele järele (nende kohad EMV arvestuses siis vastavalt  2. ja 3.koht). See järel tulid minujaoks peale rohkem kui 30 kilomeetrit soolojooksu  kaks lihtsamat kilomeetrit, kui seirasin enda konkurentide konditsiooni ning veendusin, et nende tempo on endiselt 3:30 lähedal ehk siis tunduvalt aeglasem, kui minul neid püüdes. Ligi 2,5 kilomeetrit enne finisit katsetasin, kuidas konkurentide seis on. Sasminil läks üpris kähku raskeks aga Tserepannikov jõudis vastata. Siis lasin uuesti tempo maha ja vaatsin, mis Tserepannikov teeb. Tema jooksis ikkagi üpris sarnase tempoga edasi. Siis mõtlesin, et munakivi tõus ca 2 kilomeetrit enne lõppu on koht uuesti proovimiseks ning seal üritasin hea sammuga üles minna ja nägin, et konkurendil läheb raskeks ning panin eelviimase kilomeetri jälle autopiloodi 3:20 peale ja vahe sees oligi. Üldkokkuvõttes olin siis tõusnud 4.ndale ja EMV arvestuses 2. kohale. Siis kuulsin raja äärest, et Mukunga on ees „kutu“, ise ma ei oskanud arvata, et ma tema kinni püüan aga siis, oh imet, vähem kui kilomeeter enne lõppu Mukunga ees väga aeglasel tempol jooksmas, ise kartsin, et ta võib veel vastata aga kui temast möödusin siis sain aru, et tal on kõik mahlad juba väljas ja mingit tempomuutust tema poolt ei tule. 

      Finisisse jõudsin üldkokkuvõttes 3.ndal kohal ning EMV arvestuses hõbemedaliga. Aeg oli siis 2:23:36, mis ületas minu ootusi mäekõrguselt. Kusjuures teise poole jooksin 1:11:29 ning 30.ndast kilomeetrist lõpuni jooksin päeva kiireima vaheaja. Selle aasta kordaminek ning täielik eufooria lõpujoone ületamisel.

Tulemus oli ka Viljandimaa rekordi parandus ca 11 minutiga. Eesti noorsoo rekord jäi vaid 56 sekundi kaugusele, mille püüdmine ei ole mul plaanis olnud, kui aga nüüd 2015. aastal kõik sujub on vastav aeg plaanis alistada. Tulemusega lunastasin endale koha ka  Maratonitiimis. Ning endagi üllatuseks olen, IAAF lehel 2014. aasta edetabelis U-23 klassis tulemusega 3.ndal kohal.

     Minu eesmärgid muutusid kindlasti kõrgemaks selle võistlusega. Kui tervis lubab siis EM- norm on kindlasti plaanis alistada. Kui nüüd laagrist vigastuseta tagasi tulen ning terve suudan olla siis olen tugevam, kui kunagi varem ning ei ole veel oma viimast sõna maratonis öelnud.

Finišeerimine

  

Üldarvestuse autasustamine

Hooaja lõpp

     See hooaeg oli muidu väga killustatud ning täielikuks õnnestumiseks võibki lugeda vaid Tallinna maratoni tulemust. Peale maratoni ca nädal hiljem lõi suvelgi mind seganud vigastus (PTT) uuesti välja ning plaan sügisel veel mõni hea jooks teha tuli maha matta. Nii möödus ca pool kuud vigastuse küüsis alates septemberi teisest kolmandikust, kuni oktoobri alguseni jällegi kasutada alternatiive (ujumist, jõusaali ja trenazööri). 

     Novembris sain jälle ilusti treenida ning detsembris sisuliselt jällegi poolik kuu, peale detsembri algusest kui keskpaigani (PTT) tõttu rajalt maas. 

     Kokkuvõttes oli 2014 aasta väga vigastuste rohke ehkki vigastuspausid ei olnud väga pikad oli neid palju kokkuvõttes ligi 2 kuud. Järgmise aasta üheks eesmärgiks oleks ka vigastuste vältimine ja küll siis ka areng jätkub. Loodan, et järgmine postitus on ainult positiivne, see tuleb ilmselt juba paari kuu jooksul, räägin siis kuidas Keenia laager (2015 aastal) sujus ja mida tarka Mukunga rääkis.

Selle hooaja võib kokku võtta märksõnadega:  SEGADUS, VIGASTUSED, KAALULANGUS ja ÕNNESTUNUD MARATON.

Lisan ka TALLINNA MARATONI (Meelis Atoneni reportaaži)

      Tänane päev on ikka täielik fantastika! Päev, mil näed, et kellegi pikk ja raske töö toob tulemuse ja rohkemgi kui unistada oskasime...

Ise pidin ikka leppima kaasaelamisrõõmuga. Seda sai väga palju. Hommik tõotas ilusat maratoni ilma, kodu juures näitas kaheksa paiku lausa 7 kraadi selge taevaga. Tundus ideaalne maratoniilm tulevat, tuult ei tundunud ka pisut hiljem mere äärde jõudes eriti olevat. Helistasin kodust lahkudes Atsile(Ants Kuusik, minu ja paljude teiste Viljandi jooksumeeste legendaarne treener), et uurida, kus Heinarit ergutama hakkame. Otsustasime seda koos teha. Mis oli mõtetes? Ats arvas, et 2.28 peaks kindlasti sees olema. Seda ei olnudki nii vähe mehelt, kelle isiklik rekord on kahe aasta tagune 2.38.28.

     Esimest korda nägime jooksjaid neljanda kilomeetri alguses. Läksid mustanahalised ässad, siis Ilja paaris tundmatuga, selgelt hiljem grupp Kaupo Sasmini juhtimisel, seal ka Sergei Tšerepannikov ja Priit Lehismets. Meie Heinar hoidis neist tahapoole, vanameister Andrus Leini punti. 8km kohal oli kõik endine, vaid Heinar oli üksi jäänud. Ülejäänud kohalikud tegijad tema tempos minna ei tahnud ja nii ta kulges kuninglikus üksinduses, Sasmini kolmik oli juba 40 sekundit eespool. Kolm kilomeetrit hiljem oli seis suures plaanis sama, vahed ehk tiba kasvanud.

15km peal jäi silma, et Heinar jookseb ikka väga lõdva ja ilusa sammuga, see oligi vist esimene kord kui Atsile mainisin, et Heinar on täna kuningliku hoiakuga...

Uuesti nägime jooksjaid 24km järel. Esikolmik oli lagunenud, ent siiski ei näinud sel hetkel erilisi märke, mis näidanuks mõne valge mehe võimalust pjedestaalile saada. Heinari vahe Sasmini ja Sergoga oli juba 1.30 kanti, Lehismets oli kaugel tagapool. Arvata ei osanud midagi, aga kindlust andis Heinari väga hea rütm, ilus kuninglik hoiak ja enesekindlus. Ta seljataga vajusid mehed üha tahapoole, ehkki oma kangelastegusid tehti sealgi.

     Tunduma hakkas 29km kohal. Seal sai selgeks, et pikalt neljandana liikunud Ilja saab siiski pjedestaalile, nii erinev oli tema ja kolmanda mehe samm, just Ilja kasuks. Veel olulisem oli Heinari minek. Juba autoga tast möödudes tundus meile Atsiga, et see ON parem kui eesoleval kaksikul, aga vahet oli jäänud kübe üle minuti. Heinarit ei ohustanud tagantpoolt küll enam keegi peale mingi müstilise ebaõnne, nii kindel oli noore mehe minek.Ja siis sain vaheaegade põhjal mingi pildi ka ette, aeg...tundus tulevat 2.25 kanti... see tundus hullumaja...

Paar kilomeetrit veel hiljem läks päris põnevaks. Ilja hakkas lähenema teisena jooksvale Mukungale(Tiidrek Nurme sõber, kelle alles nüüd ära tundsime), sai selgeks, et Ilja on vist targemalt tulnud... Heinar oli ilusasti kulgenud ja jäi nüüd eesolevast paarist vaid nelikümmned sekundit maha. Asi tundus ilus ja rohkemgi veel. Ats kartis vaid, et ahneks ei tohi minna...

Pirita teed mööda autos kulgedes tundus, et duo teeb Heinariga võrreldes rohkem tööd, nagu panustaks, võtleks rohkem. Ometi oli vahe vähenenud, juba 35 sekundit. Ka lõdvalt omaette kulgedes oli Heinar kiirem.

     36,5km kohal oli Ilja ikka veel kolmas, aga mu vana maratonimehe silm kinnitas, et tal on suurepärased võimalused teiseks jõuda. Heinar oli veelgi duole lähenenud, kaotas neile 18 sekundit. Ta oli juba kuues, mis tundus suurepärane koht. Aga mees ise oli Atsilt jooki saades enesekindel: need kaks võtan kinni ja siis näeme...

     Me pidime nüüd autoga tõttama, et lõppu näha. Õnneks saime just õigeks ajaks Kaarli kirikule eelneva tõusu lõppu, vaid võitja oli läinud. Ja siis tuli Ilja. Küll oli hea meel, et vapper mees pärast ebaõnnestunud EM maratoni just Tallinnas oma õiget taset teise kohaga kinnitas... Ootasime nii paar minutit, ise arutades, et kes lõpus jõuab... kui tuli Heinar. Ats, kes oli pisut eespool, veel hõikas, et tuleb... ja üksi. Nii oligi. Heinar tuli kuninglikult üksi, duo oli maha jäänud. suurest rõõmust jooksime(mina lompasin) koos Heinariga lõpu poole, ise karjudes ja ergutades. Lõpuks pani ta ikka eest minema... Kolmas koht 2.23.36. See on fantastika!

     Sergo tegi lõpus Kaupole ära, aga selle hind oli "vaid" EMV pronks. Nii kõvasti võis nüüd pärast Heinari hiilgavat jooksu mõelda. Ja needki mehed jooksid hästi, kes oma isikliku rekordi, kes selle külje alla.

     Muidugi oli veel ilusaid jookse ja vahvaid lõppe, aga see Heinari võimas ponnistus tegid minu päeva. On aus ja õiglane kui tubli töömees oma palga nii ilusal kombel kätte saab. Mees on noor, kõik, tõesti kõik on alles ees. Jõudu talle ja Treenerile! Elagu Ats!

Tallinna Maraton on kindlalt suurte maratonide peres. Rahvas jooksurajal, tore korraldus, alati mõnus ilm, rahavs raja ääres ergutamas ja kaasa elamas. Võimas elamus! Nii minnakse Euroopasse! Võimas elamus isegi raja kõrval!