Pärast Keenia laagrit pole olnud
väga mahti kirjutada oma tegemistest. Üritan siis oma hooaja kokku võtta.
Laager möödus ilma tõrgeteta ning pärast
seda olin vaieldamatult oma elu parimas vormis. Veebruari kuu lõpus tulin
laagrist tagasi ning jooksin sisehallis enda 3km isikliku rekordi, millega jäin
enam-vähem rahule.
Märtsi kuu käes ning füüsiliselt
vorm hea aga vaimselt täielik madalseis. Peas hakkas painama mõte, et siin
(Eestis) ei ole võimalik vormi enam paremaks saada nii umbes mitte enne kahe
kuu möödumist. Soodsad olud olid vahetunud ebasoodsate (külma ilma,
koolistressi ja pimeduse jne.) vastu. Lisaks polnud kevadeks ühtegi suuremat
eesmärki seatud võistluse näol. See tingis motivatsiooni- ja pingelanguse.
 |
| Selle aasta vigastuse |
Aprill oli veel raskem,
motivatsiooni polnud enam ollagi. Lisaks
läksin tööle, et omandada ehitusinsenerina erialaseid kogemusi. Seda
viimast pean kindlasti õigeks otsuseks, sest peab mõtlema ka enda seljatagusele
ning see lisas olulist enesekindlust, et saan ka omal erialal hakkama. Kui päris aus olla siis olen väga rahul, et sain kohe sellisel suurel objektil (soojuse-elektri koostootmisjaam) kaasa lüüa. Aga nagu
me kõik teame pole olemas head ilma halvata. Vaimne koormus aina kasvas (mitte
füüsiline): kool, trenn ja töö. Vabaaega praktiliselt polnud enam ning
lihashoolduseks ei jäänud piisavalt aega . See maksis ka kohe kätte ning vigastus
(Achilleuse kõõluse limapauna põletik) oligi käes.
 |
| Põhiline töökoht |
 |
| Keerukad joonised ja kogemused |
 |
| Kevadel - tühi plats |
 |
| Suve lõpus juba selline monstrum püsti |
Mai jätkus vigastusega ning kuu
jooksukilomeetrite maht ei küündinud enam isegi mitte 100-ni. Vorm oli languses
aga kehakaal tõusul. Minu võimuses oli siiski veidi mahtu hoida ujumise,
trenasööri ja jõusaaliga. Rattaga pole enam suur sõber ning seda ei teinud
kuigi oleks võinud.
Juuni kohta võib piltlikult öelda,
et hakkasin uuesti jooksma. See kuu kogunes „lausa“ 200 kilomeetrit. Vigastus
püsis aga lasi juba vaikselt liigutada. Kuna probleem hakkas veidi taganemismärke
näitama siis sai motivatsioon ka positiivse tõuke ning käisin lisaks ka rattaga
oma aeroobset põhja ladumas. Sarnaselt eelnevale kuule sai ujutud ja jõudu
tehtud. Maratoni mõtted juba tiirlesid peas aga ei mingit kindlust - mis saab
vigastusest? Kuskil tuli proovida, kui halvas vormis olen ning seega sai juuni
keskel tehtud esimene võistlus peale pikka pausi. Startisin Viljandis Jüri
Lossmanni jooksul ning tulemus oli s.tt aga seda ma teadsin ette – lihtsalt
kuskilt tuli uuesti alustada. Tegelikult suur küsimus ei olnud mitte selles,
mis on mu hetkevorm. Vaid hoopis selles kui kiiresti suudan ma varasema vormi
taastada ning kas vigastus lubab normaalset treenimist jätkata.
Juuli oli positiivne, 5.ndal juulil
olin EMV stardis 5000m jooksus ning suutsin puudulikku ettevalmistust arvestades
joosta ära enda kohta rahuldava aja, milleks oli siis 15:43. Järjepidevalt tööd
tehes tundsin, et vorm juba vaikselt taastub. 19.ndal jooksin Viljandis 10000m
EMV esimese 5 kilomeetrit kiiremini, kui
oli mul puhas 5km rekord ning lõppajaks tasuks juba isiklik rekord 32:10. Peale
seda võistlust tundsin, et samas vaimus jätkates võin olla sügisesel Tallinna
maratonil isegi konkurentsis. Kilomeetreid sain juulis kokku juba 400 ligi, mis
on juba täitsa arvestatav. Samas jalg andis ikka tunda ja päris kindlalt ennast
tunda ei saanud.
Augustis jätkus vormi positiivne
trend. 8.ndal augustil jooksin enda isikliku rekordi 1500m jooksus ning peab
mainima, et selle üle oli päris hea meel, kuna lühemate distantside tulemused
paranevad väga visalt aga seekord lausa 3 sekundit. Järgmisel päeval parandasin
isiklikku ka 5000 meetris. Viimast aega parandasin täiesti arvestatavalt nimelt
23 sekundiga. Viimaseks pikemaks võistluseks ning ühtlasi Tallinna maratoni
peaprooviks oli Ülemiste järve jooks. Tulemusega jäin enam-vähem rahule aga
tahtnuks siiski veidi paremat aega. Üldiselt sai antud kuus joostud piisaval
määral. Põhitreeningutele lisaks sai tehtud ratast ning jõusaali. Jalg oli hea
aga mitte päris korras veel.
Tallinna maraton 2015
Enne võistlust oli
tunne hea ning lihased korras ning mis kõige tähtsam vigastus ei andnud tunda.
Stardis olin üpris enesekindel aga samas teadsin, et kerge ei saa olema, kuna
konkurendid (Sasmin, Tserepannikov ja Alla) olid väga heas vormis ning teadsin,
et kiiresti tuleb joosta nii või naa, sest plaanis oli uuendada Eesti noorsoo
rekordit (2:22:45). Start antud ja kohe hakkasid üllatused ilmnema, esiteks ei
läinudki kohe andmiseks ning tempo isegi aeglasem, kui minule vajalik. Alles
pärast paari kilomeetri läbimist hakkasid 2 keenlast ettepoole tüürima ning
alles siis hakkas tempo ühtalselt kasvama. Juba ca 5.ndal kilomeetril olidki
eest läinud 3 meest nende hulgas ka Sergei, meie jälitajate punt oli 4
liikmeline. 10.ndal kilomeetri vaheaeg oli selline, mis mulle üldse meelejärgi
polnud , kuna jäi rekordigraafikust 20 sekundit maha. Umbes 13.ndal kilomeetril
hakkasin ise tempot kruvima aga läksin liiga hasarti, kuna järgnevad 5
kilomeetrit läbisin juba ajaga 16:15. Teised pundi liikmed jäid kõik maha ning
olingi juba üksinda jälitamas enda ees jooksvat Tserepannikovi ning olin
jõudnud ka graafikusse. Poole maad katsin ajaga 1:10:59, mis rekordigraafikust
juba 22 sekundit ees. Ning peale poole maa läbimist 22.ndal kilomeetril olingi
Sergei kinni püüdnud ja jooksin juba 3.ndal positsioonil. Edasi pidin üksi tööd
tegema ja teadsin, et enam kergemaks ei lähe, kuna mereääres puhus päris tugev
vastutuul aga suutsin ikka pressida ja isegi rekordigraafikuga võrreldes edu
kasvatada. 30.ndal kilomeetril olin endiselt 3.ndal positsioonil, vaheaeg
1:41:00 ehk siis ca. 41 sekundit rekordi graafikust ees. Minul aga läks aga
aina raskemaks ja raskemaks. Ja nii umbes 6 kilomeetrit enne lõppu läks minu
järel jooksnud Sergei oma teed. Langesin siis üldarvestuses 4. ndale kohale aga
seda vaid umbes üheks kilomeetriks, sest sain ühest keenlasest mööda ning
tõusin taas kolmandaks. Iga kilomeetriga sai selgemaks, et rekordi jooksmine
läheb üpris raskeks. Tserepannikovile jõudsin umbes 2,5km enne lõppu uuesti
peaaegu järgi, vahe vähenes kuskil 5 sekundi peale. Aga siis hakkas minu tempo veel kukkuma.
Viimased kilomeetrid ei olnud jälitataval kiired aga mina olin oma jõuvarud
juba rajale jätnud ja lõpukilomeetritel ei suutnud ma enam vastata. Lõpetasin
siis üldkokkuvõttes 3.ndal kohal, EMV arvestuses 2. koht. Olgugi, et üldkoht
oli korralik siis Eesti meistriks ma tulla ma ei suutnud ning peaeesmärk Eesti
noorsoo rekord jäi püstitamata. Ehk siis emotsiooniks oli üle joone tulles
seekord rõõmu asemel suur pettumus. Aga ju siis nii pidigi seekord minema. Peale
võistlust lootsin, et saan pinged maha aga läks vastupidi ehk siis ei saanud
pool nädalat und. Sest tundsin, et oleksin saanud taktikaliselt paremini joosta
ning ei realiseerinud ennast.
 |
| Siin veel samm kerge |
 |
| Rahul? Hmm... Ei. |
Peale Tallinna maratoni
Septembri lõpuni sai rahulikult treenitud ja taastutud. Oktoobris, nüüd paar
päeva tagasi jooksin Paide-Türi rahvajooksul. Võistluse tulemuse alusel sain
teha järeldused, kuidas on taastumine sujunud ning milline on hetkevorm.
Eeldasin, et tulen Paide-Türil kuskil kümne parema hulka aga mitte oluliselt
kõrgemale kohale siiski suutsin lausa neljandale kohale jõuda. Tundub, et Tallinna
maratonist olen taastunud ja ilmselt isegi paremas vormis kui enne seda.
Lähieesmärkidest siis niipalju, et kui kõik hästi läheb siis jooksen järgmise
maratoni juba 25.ndal oktoobril
Frankfurdis. Peale seda saab juba järgmised plaanid paika seada.
