Üle kivide ja kändude...

Peale laagrit...      

      Eelmisest postitusest on märkamatult möödunud juba 4 kuud ja hooaeg hakkab ka läbi saama.  Kirjutada ei ole väga aega olnud aga samas põhjus ka selles, et mingit erilist rahulolu tekitavat tulemust ei saavutanud. Peale laagrit kulus natuke liiga kaua sellest taastumiseks. Kui kevadlaager lõppes aprilli alguses siis sellest taastusin täielikult alles juuni alguseks.  See oli minu esimene pikem laager ja arvan, et teinekord olen targem ja sama reha otsa ei astu. Teiste vigadest on raske õppida kõige „parem“ on ikka enda omadest.  Järgmises laagris peab ikka natukene teistmoodi toimima ja pigem ikka tagasi hoidma. Põhimõtteliselt on hooaja tugevalt alustamine võrdväärne võistlusel algtempoga ülepakkumisega. Vahe ainult selles, et laagriga võib rohkem kui pool hooaega ära rikkuda aga võistlusega ainult ühe soorituse.   Ja nii ka mina kangestusin pärast laagrit paariks kuuks.

Hooaja parim sooritus

      Juunikuu algas üpris hästi. Nimelt 7.ndal juunil Rakvere ööjooksul saavutasin 2.koha isikliku rekordiga 32:37. Selline õhtune aeg oli võistlemiseks soodne, sest temperatuur oli talutav sinna 20 kraadi kanti ja ilm suhteliselt tuulevaikne. Küll aga kuskil teisest kilomeetrist kuni neljanda kilomeetrini tuli omajagu sik-sakitada, sest poolmaratoni omad, kes lähetati starti 5 minutit enne 10 km starti hakkasid peagi ette jääma ning sealt võis aja varugi jääda aga jah samas võistlusel valitsenud melu andis jällegi jõudu juurde. Muidugi oli mul ees suurepärane vedur (Kenny Kivikas), kes hoidis minule sobivat tempot.  Igaljuhul selle jooksuga ma jäin vägagi rahule. Kuu lõpus olid vanuseklassi eestikad. Kus sain 1500m pronksi ja 5000m hõbeda kehvade aegadega. Kadriorus jooksin veel 29. juunil 10000m eestikatel, kus sain 10.nda koha. Poolel distantsil vaheaeg 16:00 ja tunne hea aga 7.ndal kilomeetril tuli täielik sein ette ning viimesed 3 km tempoga 3:30 min/km umbes . Lõppajaks sain 32:48, millega rahule ei jäänud. 

Kukekannus

      Vorm iseenesest juba aina paranemas ja nagu ikka kohe vigastus ka kimbutamas. 24. juulil pärast 400m jooksu hakkas kand vaikselt valu andma. Arvasin, et küll see kohe üle läheb, sai siis veel  täiskasvanute eestikatel joostud 1500m ajaga 4:15,12, mis minukohta täitsa korralik tulemus. Enne võistlust andis kand vaid natuke tunda, kuid peale võistlust sain liikuda vaid longates, sest valu oli päris tugev. Järgmisel päeval starti ei läinud. Sümptomid kattuvad täpselt  plantaarfastsiidiga rahvapärase nimetusega  kukekannus. Plantaarfastsiit on talla all oleva sidekirme põletik ning kõige sagedasem kanna ja tallavalu põhjus. Plantaarfastsiidi tagajärjel tekib sideme kinnituskohale kandluule väljaulatuv luunokk ehk kukekannus.  Arvatakse, et ülekoormuse ja korduvate väikeste traumade tõttu tekib selle sidekirme vigastuse tagajärjel põletik ehk fastsiit, mis põhjustab kannapiirkonna valu.  Ravivõimalusdeks on anda jalale võimalikult palju puhkust. Valu vähendamiseks kasutatakse mittesteroidseid põletikuvastaseid tablette (ibuprofen, diclofenak) ja kortikosteroidi süstimist talla sidekirme kinnituskohta.  Sidekirme lühendamise vältimiseks kasutatakse venitusharjutusi ning mitme nädala jooksul ööseks jalale asetatavat lahast. Ravi on pikaajaline ja võib kesta mitu kuud kuni aasta, aga on enamasti tulemuslik. Ilmselt pole küsimust, kas sellest põletikust üle saab vaid kui kiiresti.

 Võtab asja rahulikult

      Pärast täiskasvanute Eesti meistrivõistlusi tegin 3 puhkepäeva ja paar korda ratta trenni.  Healjuhul sain nädal aega  enne Narva poolmaratoni jooksu teha. Kand läks igapäevaga paremaks, päev enne võistlust oli jala seis juba suhteliselt hea. Võistluspäeval aga kanna seis ei tundunud enam nii hea, kui soojendust tegin.  Alguses läksin jooksma samas veel liiga suurte ootustega ning liiga kiire algusega (1km- 3:07, 2km- 3:11, 3km- 3:19, 4km- 3:20, 5km- 3:18) 5km vaheaeg umbes 16:15. Alustasin kiiresti, sest  kartsin, et kiired mehed lähevad ees minema ja siis pole kellegi tempos enam joosta aga tegelikult oleks võinud ikkagi palju rahulikumalt alustada, kuna tagant tuli päris mitu jooksjat, kes hoidsid head ühtlast tempot, mis oleks minule paremini sobinud. Umbes 7km jooksin pundis ja siis pudenesin sealt maha, edasi kiirus langes tohutult kuni Košelev minule järgi jõudis suutsin ennest uuesti kokkuvõtta ning temale järgi minna, hoidsin tema järel ligi 1,5km aga siis muutus ka kanna valu üpris tugevaks. Korralikult enam joosta ei saanud  ja 10km vaheaeg kõigest 34:12. Siis hakkasid tekkima katkestamismõtted, proovisin  edasi joosta rahulikumalt omas tempos aga siiski 12,5 km peal tulin maha, sest jalg ei lubanud jätkata. Hetkel olen pärast poolmaratoni teinud palju ujumist, baiki ja jõuharjutusi.  Igaljuhul see aasta hästi sujunud ei ole ja enamik loodetud aegadest on jooksmata jäänud. Ehk saab siis jälle vigastuste kiuste liikuma alles hooaja lõpus toimuvaks Saaremaa kolmepäeva jooksuks. :)