Keenia 2015

2014. aasta peale Tallinna maratoni oli vorm enam-vähem vabalanguses, sest tekkis  vigastus,mille tõttu oma jooksutreeninguid väga sageli ära jätta tuli. Alles detsembri keskpaigas tundus vigastusega ühel pool olevat. Laagrini Keenias jäi napp nädal. Kuna pean enda jaoks oluliseks spordi kõrval ka hariduse omandamist siis seekord sai võetud vastu otsus, et sätin mineku ja tuleku aja enda jaoks individuaalselt paika nii, et saaksin maksimaalselt pika laagri ning samas kooliga järjel olla.            

Lendasin Keeniasse 24.ndal  detsembril ja sealt tagasi 19.ndal veebruaril. Laagri pikkuseks kujunes seega 57 päeva.  Jõulud veetsin lennukis ning Keenias. Minu teekond Nairobist elamiskohta kulges nimelt siis Nairobi lennujaamast taksoga Nairobi matato jaama ning sealt matatoga (ca 15 kohaline väike buss) 3-4 tundi sõitu elamiskohta Nyahururusse (seal olin ka eelmine aasta).

Hommikul 9-10 paiku olin elamispaigas kohal ning tegin kohe ka esimese rahuliku jooksu kusjuures enesetunne oli väga hea. Aga jalad hakkasid jälle vaikselt märku andma ning see tekitas tohutu ebakindluse, et selle laagriga on kõik, sest arvasin kui jalad juba esimeste rahulike trennidega streigivad siis mis teevas nad koormuse lisandudes. Olgugi, et esimene nädal valutasid kõik kõõlused kordamööda ebatasaste teede tõttu siis ülejäänud 50 päeva olid lihtsalt super! Ehk siis sisuliselt 2015 aasta algusest  sujus kõik suurepäraselt. Ilmselt harjusid kõõlused ja lihased kohalike radadega lihtsalt ära ja arvan, et suur kasu oli ka kohaliku massööri tööst. Minule tema masseerimis meetod sobis, sest ta pööras suurt tähelepanu ka kõõlustele erinevalt paljudest, kes tegelevad vaid lihastega. Samas tundis ta ilma mainimata kohe ise ära kus on probleem.

Treeningu poole pealt seekord  nii, et koostasin endale plaani ise ning korrigeerisin, seda jooksvat. Tundsin, et mulle sobis see lähenemine isegi kõige rohkem.  Sest, kes tunneb sportlast kõigeparemani- eks sportlane ikka ise. Seda enam, kui treeneri pilgu all ei ole siis on temal üpris võimatu seisundit jälgida. Põhiline, et treeningud oleks ikkagi loogiliselt ülesehitatud.

Põhimõtteliselt oli nädalas 3-4 põhitrenni päeva ning 2 rahulikumat päeva ja üks puhkepäev. Põhitrennid siis pikk jooks, tempokross (10km), mäkkejooksud ja staadionil lühikesed lõigud (sageli 200m lõigud- palju kordusi aga mitte väga kiiresti). Põhitrenni päevadel tavaliselt 2 trenni. Mõnel kergel päeval sellised ergutavad 50-100m spurdid trenni lõpus. Aga üldjuhul lähtusin põhimõttest, et kerge päev on kerge s.t. 1 trenn kergel päeval.  Arvan, et see võis ka selle treeninglaagri edu võti olla, et kergel päeval või puhkepäeval tuleb julgeda puhata. Sain terves laagris sisuliselt kõik kvaliteettreeningud tehtud nii nagu plaanisin.Lisaks sobilik massaaz aitas jalgades ülekoormusvigastusi vältida ning puhke- ja kerged päevad lasid organismil ära taastuda nii, et väsimus ei hakkanud akumuleeruma.

Sportlane suudab treeninguga üldjuhul toime tulla, sest on sellega harjunud aga puhkepäevadel võib palju raskem olla, sest see ei ole nii harjumuspärane.Peaaegu igal puhkepäeval püüdsime, leida mingit huvitavat ühistegevust või siis võtsime ette väljasõite motikaga. See lasi vaimul puhata. Sportlane peab olema sportlane siis, kui teeb sporti aga vabal ajal ei tohi sellele ka üleliia mõelda -see võib ära kurnata. Ühesõnaga Keenias Nyahururus oli meil väga hea kokkuhoidev seltskond, mis muutis treeninglaagri rutiinivabamaks.

Kokkuvõttes sai laagris vähem kui kahe kuuga läbitud 1052 kilomeetrit, kusjuures palju kvaliteettreeninguid. Sai laotud korralik baas, mille pealt võib julgelt edasi minna. Arvan, et seekordne laager tõi palju suurema efekti, kui eelmise aasta oma. Eelmine aasta jäid verenäidud keskmiseks või alla selle, peale ühe kuus pikkust Keenia laagrit aga see aasta on väikene mäestikuefekt ka lisaks olemas. Minu jaoks on ilmselt 1,5-2 kuud mäestikus olekut vajalik, et see muutus tekiks.

Laagrit kojusõit ei sujunud seekord väga kiiresti, sest lend tühistati reisi kestvus venis ca 30 tunni pikkuseks. Jõudsin Eestisse alles Eesti Meistrivõistluste päeval südaöö paiku. Starti läksin kella 15 ajal ning distantsiks siis 1500m. Jooks oli küll üpris ebaühtlane, kuid suutsin siiski joosta iskliku rekordi küllaltki napilt, ajaks 4:14,45. Enesetunne küll lubas justkui lõputut kiirust. Järgmine päev oli kavas 3000m ja enesetunne taas hea. Jooks ühtlaselt tugev ning palju mehi jooksid oma isiklikud- nii ka mina. (8:53,61) Jäin resultaadiga rahule. Sest ma tean, kui raskelt tulevad lühikestel distantsidel mul aja parandused.  Üks päev puhkust ja siis kolmas võistlus. Päril oli kavas 9,5km jooks maanteel kahe suurema tõusuga. Enesetundel justkui polnud viga aga jalalihased kahest kiirest hallivõistlusest kanged. Suutsin hoida küll ühtlaselt head tempot, kuid lõpuks pidin siiski tunnistama Raivo Alla paremust.

Jooksmiseni! 

Ujumas

Patsu kah

Thomson falls

Tulekahju Keenia moodi- paar inimest kustutab sada tükki vaatab pealt.

Nakuru staadion